Koktsidioosid (Eimerioos) on paljudel loomaliikidel esinevad parasitaarhaigused, mille tekitajateks on ainuraksed parasiidid. Eestis on põllumajandusloomade seas koktsidioosid levinud nii sigadel, küülikutel, lammastel, veistel kui ka lindudel.
Kliiniliselt haigestuvad peamiselt noorloomad, mistõttu on ka koktsidiooside põhjustatud majanduslik kahju väga suur. Noorloomad on väga vastuvõtlikud ja oma parimas kasvueas ning koktsidioosi haigestumine jätab jälje kogu järgnevaks eluperioodiks. Vahel võib haigus lõppeda surmaga, väliskirjanduse andmeil on surevus kuni 20%.
Eimeria on keskkonnas laialt levinud, seda võivad keskkonnas soikeseisundis edasi kanda kahjurid ja linnud ning see talub hästi muutuvaid ilmastikutingimusi ja desinfektsioonivahendeid, mistõttu seda on peaaegu võimatu tõrjuda. Organismi sattudes tungib see kiiresti läbi sooleseinte, paljuneb ja eritatakse taas keskkonda arvukate elujõuliste „munadena” (ootsüstidena), mis nakatavad uuesti naaberloomi ja -ehitisi.
Tavalised desovahendid neile ei toimi. Kuna nad on resistentsed ja suudavad väga kiiresti paljuneda, nakatavad nad väliskeskkonna väga kiiresti.
Ilma ravita varieerub mõju peremeesloomale nakkuse raskusastmest ja haigestunud liikidest olenevalt kergest sooltepõletikust, millega kaasneb tarbitava söödakoguse vähenemine isukaotuse tõttu ja selle tagajärjel väiksem kaalukasv, kuni verise kõhulahtisuse ja surmlõppeni. Isegi kerge põletiku puhul hõlbustavad soolekahjustused sageli teiste mikroobnakkuste sissetungi, mis võivad haigestunud looma seisundit halvendada.
Koktsidioosid küülikutel
Koktsidioos on küülikutel esinev väga nakkav ja kehva prognoosiga haigus. Tekitajaks Eimeria spp. Sõltuvalt parasiteerimise kohast, eristatakse küülikutel mitmeid liike koktsidioosi soole -ja maksavormi.
Järgneval pildil on näha, kus erinevat liiki eimeeriad sooltes ja maksas paiknevad, pildil on nad kujutatud tumedalt.
Ootsüstid levivad roojaga väliskeskkonda, saastades nii sööda kui joogi. Kui küülikuid peetakse mitme kaupa puurides, on soovitav sööta mitte maha panna ega lasta loomadel süüa üksteise pehmeid väljaheiteid.
Parasiidi arengutsükkel kestab 4-14 päeva sarnaselt teiste koktsiididega – suukaudse nakkuse järel teeb parasiit läbi arengu küüliku organismis ning ootsüstid väljutatakse seejärel roojaga väliskeskkonda.
Haigestumise raskusaste sõltub küüliku vanusest, allaneelatud ootsüstide arvust ja looma vastuvõtlikkusest. Kliinilisteks tunnusteks on isu vähenemine, depressioon, kõhuvalu ja kahvatud limaskestad. Kliinilised tunnused võivad ka puududa. Küülikute väljaheited sisaldavad sageli verd ja lima. Noortel küülikutel peetub kasv kõrvalmõjude tõttu neerudes ja eriti maksas. Koktsidioosist tingitud surm on enamasti seotud dehüdratatatsiooniga ja sekundaarsete infektsioonidega.
Koktsidioosi soolevorm
Koktsidioosi soolevorm ohustab noori küülikuid vanuses 6 nädalat kuni 5 kuud ning haigestumist soodustavad tegurid on müra, stress, transport või immunosupressioon. Peamiselt esineb noortel võõrutatud küülikutel, kuid seda esineb ka vanematel loomadel. 4-6 päeva pärast nakatumist arenevad välja kliinilised tunnused: läiketu karvkate, loidus, isu vähenemine, dehüdreerumine, kaalu kadu ja profuusne diarröa. Kui kehakaal langeb 20%, järgneb surm 24 tunni pärast, konvulsioonide või paralüüsiga.
Sooltekoktsidioosi korral on peensoole seinad tunduvalt paksenenud. Limaskestal esineb katarraalne, harva hemorraagiline põletik. Haiguse pikaldase kulgemise korral esineb soolte limaskestal massiliselt väikesi, 2-3 millimeetrise läbimõõduga tähne.
Fotol koktsidioosi poolt kahjustatud küüliku sooled.
Koktsidioosi maksavorm
Koktsidioosi maksavorm ohustab igas vanuses küülikuid. Kliinilisteks tunnusteks on loidus, janu, selja kõhnumine ja kõhu suurenemine. Maksavorm kulgeb kas kroonilisena mitu nädalat või lõpeb surmaga 10 päeva jooksul koomaga ning vahel koos diarröaga.
Maksakoktsidioosi korral on maks tunduvalt suurenenud. Haiguse pikaajalisel kulgemisel maks atrofeerub ja maht väheneb. Maksa pinnal ja koes võib leida kuni herneterasuurusi valkjaid või kollakaid sõlmekesi. Need on kapsliga ümbritsetud ja sisaldavad püdedat kooretaolist massi. Diagnoosida raske, kuid seda tehakse rooja uurimisel flotatsiooni meetodil. Maksavormi ravimine on keeruline ning haigus võib elu lõpuni alles jääda. Mida varem raviga alustada, seda paremad on tulemused ja isegi siis kui ravi on tõhus, jätkub surevus ja diarröa veel mõned päevad. Retsidiive tuleb jälgida iga 1-2 nädala järel. Ravida tuleb kõiki küülikuid karjas.
Koktsidiooside diagnoosimine
Koktsidioose diagnoositakse peamiselt kliiniliste tunnuste ja laboratoorsete testide abil, millest sobivaim on rooja uurimine flotatsioonimeetodil. Kliiniliste tunnuste osatähtsust ei saa alahinnata, sest sageli on see ainus kättesaadav viis diagnoosi panna. Haigust tuleb diferentseerida söötmishäiretest ja bakteriaalsetest- ning viirushaigustest.
Küülikute koktsidioosi korral on laboranalüüsi kergem teha, sest ootsüste on tavaliselt rohkem ja neid leida hõlpsam. Lammastel, veistel ja lindudel on rooja uurimine flotatsioonimeetodil samuti igati õigustatud.
Koktsidiooside tõrje
Koktsidioose ära hoida saab mitut moodi, kuid selge on see, et ühte ja ainust kindlat meetodit ei ole. Meeles tuleb aga pidada seda, et meil tuleb koktsiididega koos elada, sest neid ei ole võimalik täiesti ära hävitada; seda fakti aktsepteerides on meil võimalik koktsidioos farmis kontrolli all hoida. See tähendab ka seda, et lühiajaline ravimine ei anna pikaajalisi tulemusi. Need kogemused on pärit linnukasvatusest. Üldine pidamine, söötmine, desovahendeid ja ravimid peavad käima käsikäes. Nagu eelpool nimetatud, tavalised desovahendid koktsiide ei tapa. Väga olulisel kohal on mehhaaniline deso ja karja liigutamine süsteemis “kõik sisse” – “kõik välja”, et vahepeal saaks teha korraliku puhastuse ja deso.
Tuntud koktsidiooside spetsialistid Hans-Christian Mundt, Kirsten Larsen ja Guy-Pierre Martineu (Pig Progress Vol.17, nr.6, 2001) soovitavad järgmist tegevusplaani:
• puhastada küülikute puurid korralikult kuuma veega kõrgsurvepesuriga (kombineerides karja liigutamisega süsteemis “kõik sisse” – “kõik välja”);
• kasutada põletusseadet puuride põletamiseks (näiteks gaasipõletit)
• pihustada farmi põrandatele lupja;
• kasutada sobivat desovahendit (näiteks kresooli desinfektandid);
• olla kindel, et puurid ja pesakastid on enne poegimist täiesti kuivad;
• kui pojad hakkavad pesast väljas käimas, hoida puur puhta ja kuivana;
• samuti tuleb vältida ootsüstide edasikandmist mehaaniliselt, näiteks jalgade, käte, harjaga jm. vahenditega.
Koktsidiooside korral on siiski alati oht, et ka kõige puhtamates loomapidamistes võib see välja lüüa. Sulfoonamiidid toimivad peamiselt parasiidi mittesugulises arenguastmes ning neid tuleb manustada korduvalt.
Toltrasuriil on saadaval alates 1980.aastast suspensioonina. Toltrasuriil toimib paljudesse koktsiididesse, k.a. Isospora suis ja Eimeria spp. sigadel. Toltrasuriil on väga efektiivne, sest toimib koktsiididesse nende igas rakusiseses arengujärgus, st. kogu selle perioodi jooksul, mil koktsiidid soole seinas paljunevad. Sedalaadi toime on väga efektiivne ja samas ka täiesti unikaalne, sest tegemist on ju ikkagi rakusisese parasiidiga, mida on väga raske hävitada. Koktsidiooside tõrjeks sobib kõige paremini profülaktika, sest kui ravida kliinilist haigestumist, tuleb arvestada sellega, et juba tekkinud kõhulahtisuse korral on soolestik niivõrd kahjustunud, et ravimid ei pruugi enam toimida. Kuna haigestuvad just võõrutatud pojad, tuleb sellest lähtuvalt ka tegutseda ning need olulised parasitoosid ära hoida nii vara kui võimalik.
Eestis kasutatakse toltrasuriili suspensiooni juba alates aastast 2002, enamasti seakasvatuses. Tulemused on märkimisväärsed. Kui kirjandusest võib lugeda, et esimesi tulemusi võib oodata poole aastase pideva kasutamise järgselt, siis oleme näinud ja kogenud, et toime võib saabuda ka esimese paari kuu jooksul. Esmalt võib märgata, et väheneb või kaob sootuks iseloomulik diarröa 2-3 elunädalal. Talitajad ja arstid on rahul, pilt farmis on oluliselt parem. Põrsad on ümmargusemad ja näevad üldse rahulolevamad välja. Farmides, kus põrsaid võõrutamisel kaalutakse, võib oodata väga meeldiv üllatus – põrsaste kaal on suurem. Eestis oleme saanud toltrasuriili kasutamise järgselt 0,5-1kg suuremad võõrutuskaalud, üksikutel juhtudel isegi kuni 1,5 kg suuremad võõrutuskaalud. Et tulemused ei tunduks liiga muinasjutulised, pean märkima, et maksimumtoime saavutamiseks ei piisa ainult toltrasuriili kasutamisest. Üldine pidamine peab olema samuti heal või väga heal tasemel, sest toltrasuriil üksi ei suuda lahendada kogu koktsidiooside müsteeriumi.
Kuigi Eestis on toltrasuriili näidustus vaid põrsastele, on arstid seda väga edukalt kasutanud ka küülikutel, lammastel ja vasikatel.
Allikad:
- Euroopa Ühenduste Komisjoni aruanne, Brüssel, 5.5.2008
- Magnum Veterinaaria, 13.08.2004a.
- Protozoal enteritis: Coccidiosis, Esther van Praag, Ph.D.