Tyzzer’i tõbi sai oma nime mehelt nimega Ernest Tyzzer, kes esimesena seda tõve kirjeldas. Aastaid arvati, et Tyzzeri tõbi levib vaid hiirtel, kuni Allen, A.M. 1965 aastal avastas selle tõve laboratooriumi küülikutel. Sellest ajast peale on Tyzzeri tõve avastatud erinevatel loomaliikidel, sealhulgas ka metsjänestel ja küülikutel.
Tyzzer’i haigus on väga tõsine, mis nakkub paljudele näriliste liikidele. Seda põhjustab bakter nimega Clostridium piliforme. Rotid ning hiired võivad olla selle kandjateks, ilma et neil endil esineks mingeid haigusnähte. Seetõttu on tavaliselt metsikud hiired selle haiguse kandjateks.
Harilikult on see haigus liigipõhine, st et hiirtelt ei levi see rottidele jne. Harilikult nakatuvad sellesse emapiima imevad või sellest võõrutatavad pojad, kuid sellesse võivad nakatuda igas vanuses loomad. Selle ägeda haiguse sümptomisteks on turris karv, nõrkus, loidus, isutus, letargia e tardumusuni (loom on nagu koomas, ei reageeri millelegi) ja lõpuks surm. Haigetel võib esineda ka vesist kõhulahtisust, kuigi mitte alati. Ägeda vormi puhul järgneb tavaliselt surm 72 tunni jooksul. Loomad, kes elavad ägeda vormi üle võivad kasvada täiskasvanuks, kuid nad ei kasva normaalse kiirusega.
See haigus ründab sisikonda ja käärsoolt. Ägedalt kahjustunud sooled on turses ja verised.
Fotol on näha küüliku sooled, siniste nooltega on märgitud verejooksu kohad ja musta noolega fibroosne eksudaat serooskelmete pinnal küüliku umbsoolel (eksudaat koosneb vedelatest osistest (vesi, selles lahustunud soolad, üle 2% valku) ja tahkest komponendist (fibrinogeenist moodustunud fibriin ja rakkelemendid).
Haigus levib edasi maksa, kuigi maks ei pruugi alati olla kahjustunud. See bakter toodab mürke, mis levivad kehas laiali ning põhjustavad rakusurma. Selle tulemusel lakkavad peaaegu kõik organid töötamast. Tihti ilmnevad südame kahjustused ja neuroloogilised häired, nagu halvatus.
See bakter moodustab ka spoore, mis võivad nakatunud allapanus kuni kaks aastat püsida. Spoorid levivad nakatunud looma väljaheidetega ning isegi kui loom selle nakkuse üle elab, võib ta kuni kaks nädalat peale paranemist spoore väljaheidetega eraldada.
Nakatunud loomad võivad kanda haigust, ilma et tal esineks mingeid sümtomeid. Haigus lööb välja, kui loom on stressis (nt ülerahvastatud puur), keskkonna muutudes või mõne muu infektsiooniga. Uuringud on näidanud, et valgurikas dieet soodustab selle haiguse teket. Kuigi inimestel ei ole selle haiguse sümptomeid esinenud, võib see levida paljudele teistele imetajatele.
Antibiootikumi ravi tulemused on väga kõikuvad, kuigi kõige tõhusamad on olnud tetratsükliin, oksütetratsükliin ja penitsiliin. Isegi, kui ravi koheselt alustada, on suur tõenäosus, et nakatunud loom sureb. Kui looma hoida soojas ning hoida teda vedeliku kaotuse eest, võib saada ta piisavalt aega ja jõudu, et antibiootikum jõuaks toimida. Ravi toime on suurem loomadel, kellel pole veel haiguse sümptomeid ilmnenud. Samas antibiootikumiravi ei pruugi isegi siis 100% toimida.
Paljud veterinaar-raamatud ei soovita üldse seda haigust nakkuse levimise ohu tõttu ravida, vaid nakatunud loomad hävitada. Ei ole mõtekas loomi ravida, kuna spoorid on juba mujale levinud ning püsivad allapanus pikka aega. Nakatunud allapanu tuleks hävitada. Kõik, mis spooridega võis kokku puutuda, tuleb steriliseerida. Et spoorid hukkuksid, tuleb neid hoida 30min 80oC juures. Saastatud pinnased tuleb töödelda valgendajaga, millel lastakse 5min mõjuda.
Seetõttu tuleks haigeid loomi ravida või nad hukata, saastatud pinnad steriliseerida ning jälgida muid hügieeni nõudeid.
Allikad:
- Tyzzer’s disease, Lela K. Riley, Craig L. Franklin, Reuel R. Hook, Jr. and Cynthia Besch-Williford Department of Veterinary Pathology, University of Missouri, Columbia, MO
- Clostridium piliforme (Tyzzer’s Disease), Charles River Research Animal Diagnostic Services, 2009
- Domestic Rabbits, Diseases and Parasites, January 2008
- Infection and Immunity, March 1971, p. 429-437, Tyzzer’s Disease of Rabbits: Isolation and Propagation of Bacillus piliformis (Tyzzer) in Embryonated Eggs, James R. Ganaway, Anton M. Allen and Thomas D. Moore