Braekel/Brakel ja Brakel bantam tõuaretus

Braekel või Brakel on üks vanim Euroopa kana tõug. Braekeli ajalugu ulatub aastasse 1416, mil ta nimetati üheks edukamaks kanatõuks Brakel piirkonnas Belgias. Tegemist on kergekaalulise, kuid küllaltki suurt kasvu kanatõuga. Nende jutiline muster muudab nad pilkupüüdvaks nii koduaias kui näitustel. Neid on võimalik pidada aedikutes, kuid eelistatud on vabapidamine, mis ongi olnud iidsetest aegadest peale brakelite peamiseks pidamisviisiks Belgias.

Tõu ajalugu

Brakel tüüpi kanu on peetud Belgias sajandeid. Linnud jäid tihti omapead ja pidid ise endaga toime tulema. Loodusliku valiku jõul jäid ellu ainult tugevaimad linnud. Brakel’i küla lähistel peetavat kohalikku tõugu kirjeldati esmakordselt juba 1416. aastal. Usutakse, et kanad toodi keskajal Belgiasse ristisõdijate poolt ning on tõenäoliselt suguluses tänapäevalgi Egiptuses elutseva Fayoumi kanaga.

1850ndatel oli brakeli tõug küllaltki mitmekesine ja mitte väga ühtse väljanägemisega . Tegu oli lihtsalt musta-hallikirju lindudega, kelle sulestikku ehtisid erinevad mustrid. Paralleelselt toimus ka teist brakel tüüpi kanatõugude piirkondlik aretamine:

Zottegem’i kana — brakel tüüpi kanale sarnanev musta peaga lind.

NederBrakel’i kana—suurekasvuline brakel tüüpi lihalind.

Campine’i kana—kergekaalulisem brakel tüüpi kana, mida peetakse valdavalt Kempen’i/Campine ‘i piirkonnas.

Chaam’i kana—samuti Kempenist, punakas-oranžide silmadega.

Kortrijk’i kana—lühikeste jalgadega viievarbaline brakel.

Brakeli lihakanad (NederBrakel) pärinesid Flandria raskete savimuldade piirkonnast, samas kui kergekaalulisemad ja pikemate jalgadega campine’i kanad pärinesid toitainete vaeste liivamuldadega piirkondadest, kus loomulikud toiduvarud olid piiratud.

Kõikidest alamtõugudest olid edukad ainult kaks – brakel ja campine. Hiljem liideti need kaks alamtõugu ühe tõuna.

Zottegem’i ja chaam’i kanad päästeti alles hiljuti paari pühendunud linnukasvataja poolt käputäie allesjäänud lindude abil väljasuremisest.

Ülalpool: hõbedane brakel 1890ndal aastal

Aug. van Speybrouk kirjeldas brakelit Belgia linnundusajakirja Het Vlaamsch Neerhof, 92. numbris (1895), võrreldes seda väiksema campine’i alamtõuga. Vanahollandi/belgia keeles kirjutatud artikkel viitab varasemale artiklike autoriteetsest ajakirjast Chasse et Pêche. Campine’i kirjeldati parema munejana, brakelit aga parema haudujana. Brakeli tibud kasvasid kiirelt ja hõlpsalt ning neid võis kasutada söögiks juba nelja või viie kuu vanusena.

Allpool on toodud mõned ajakirjas trükitud illustratiivsed pildid.

Allpool: Kanasulgne (Campine) noorkukk, esimese koha võitja aastal 1922.

1926. aastal andis Belgia Riiklik Kodulindude Selts (National Belgian Poultry Union) tõule ametlikuks nimeks ‘Kempische Brakel’. 1962. aastal lühendati nimetus lihtsalt brakeliks. 1927. aastal lõi kuulus Belgia kunstnik Rene Delin brakeli tõust kauni joonistuse, mis esindab siiamaani tõu suurepäraseid jooni.

Allpool: Delin’i joonisus brakeli tõu esindajast, 1927.

Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal on tõunimetuse kirjapildiks ‘Brakel’, Madalmaades, pärast Hollandi Standardikomitee (Holland Standard committee) otsust anda nimetusele tagasi vanahollandikeelne hääldus, ‘Braekel’. Kaasaegne häälikuühendi ‘ae’ hääldus Belgias on ‘a’ ning vana nimetust näeb ainult Belgia Brakeli Klubi logol.

Aastal 1898 loodi külas nimega Netherbreakle esimene Braekel selts. Nimi „Braekel“ on tuletatud küladest nimega OP ja Netherbreakle. Ninove, Geraadsbergen ja Oudenaarde piirkondades aretati Braekel tõugu intensiivselt ja linde ning nende mune müüdi kohalikel turgudel.

Braekel kanu aretati nii palju, et nad nägid välja küllatki erinevad. Osadel oli hobuseraua märk sulgedes ja teistel oli sirge riba, mis on tänapäeva standardis nõutud. Erinevates piirkondades aretatud Braekel kanade välimikud erinesid ja tõule anti erinevaid nimesid, nagu näiteks : “La Poule d’Hernies”, “Het Hoen van Ronse”, …  . Ühes Hollandi külas nimega Chaam leiti Braekeli tõug kellel olid oranžid silmad. Teistes piirkondades püüdsid aretajad aretada seda tõugu liha tootmise kanaks. Lõpuks oli nii palju sorte nimega „Brakel“, et ükski nendest ei vastanud standardile, mis loodi 1899 aastal. +

I maailmasõda (1914-1918) põhjustas Braekel populatsiooni languse, kuna Braekel tõukanu kasutati söögiks. Braekel populatsiooni üritati uuesti taastada, kuid II maailmasõja ajal langes see jälle. 1968 aastal seda tõugu peaaegu enam ei olnudki. Peale sõda oli tõuaretus väga limiteeritud.  Braekel tõug oli väljasuremise äärepeal.

1971 aastal moodustasid grupp entusiaste uue Braekel seltsi. Sellel ajal võis tervest Belgiast leida ainult viis Braekel kana. Selle grupiga pandi paika tõuaretuse programm. 1980 alates on järkjärgult Braekelite arvukus tõusnud. 1996 aastal pidas selts 25 aasta juubelit. Liikmeid oli 120, enamik nendest liikmetest aretasid hõbedat ja kuldset Braekelit.

Peale nende kahe põhivärvi eksisteeris ka valge- kollane kael, sinine, valge ja must. Kääbus tõuge on ainult hõbedane ja kuldne ning neid on aretada väga raske.

1983 aastal ilmus välja raamat Braekel tõu kohta, mille nimi oli „Braekel kana“. See raamat andis detailse tõu ja tõustandardi kirjelduse. 

Tõu kirjeldus:

Linnud on pikliku keha, laia ja sügava rinnaga, püstise kehahoiakuga. Pea on võrreldes kehaga väike, nokk sarv-värviline, lehtharjaline (viie kuni kuue sakiga), millel võivad olla tumedamad pigmendi laigud, lotid on punased, keskmise pikkusega ja ümarad. Silmad suured musta iirisega. Kael on keskmiselt pikk ja veidi kaarduv, saba on pikk ja hästi arenenud.

Jalad ja varbad pikad ning plii sinise värvusega. Kannused on kukkedel hästi arenenud.

Pea

Brakeli tõul on reeglina suur pea. originaalis oli tõu hari väga jõuline, emastel reeglina kahekordselt kokku kurdunud. Kaasajal seisab kana harja esiosa püsti ja tagaosa on vajunud ühele küljele.

Kanade harjad on tihtilugu tumedamad, mis näitab kanade värvuse intensiivsust.

Kõrvalapid peaksid olema valged, kuigi tihtilugu on näha ka tumedamaid toone, seda eriti bantam kanade puhul. Brakeli üheks tunnuseks on väga tume, peaaegu must silmade värvus.

Kukkede puhul peaks harja põhimiku alumine äär asuma kulmujoonega samal tasandil. Seetõttu ei tohiks põhimik asetseda liiga kõrgel vaid jooksma mööda kaelajoont.

Aretamine soovitud mustri saamiseks

Nagu on näha fotodel ja erinevatel standardillustratsioonidel on brakeli muster viimase 100 aastaga märkimisväärselt muutunud. Originaalis oli tegu musta-hallikirju sulestiku ja tumedate silmadega kanaga. Seda teistest tõugudest eristav konkreetne muster saavutatakse hoolika tõuaretusega.

Brakelite tõutunnuseks on jutiline muster, kus ühtlaselt pigmenteerunud sulgedel esineb hele ristriba või vööt; erandiks on kukkede sirpsuled. Jutilisus peaks olema põhivärvusega alast kolm korda laiem.

Pöörake tähelepanu jutilisusele selle hõbedase brakeli sabasulgedel ja seljal.

Peamiseks väljakutseks tõuaretuses on õige, selgelt määratletud äärtega rinnamustri ja ühetoonilise kaelasulestiku saavutamine kanade puhul.

Kukkede puhul vajab lisatähelepanu sabasulgede muster.

Kuldse brakel bantam kuke (vasak) ja hõbedase brakel kuke (parem) tõuomane sabamuster.

Brakelite aretamisel on oluline mustrite kombineerimine (ühe mustriga kompenseeritakse teise puudujäägid). Rinnamustri põhjal on võimalik ennustada kaela- ja sabasulgede mustrit. Väga tugeva pigmendiga lindude rinnamuster on reeglina täiuslik, kuid selliste kanade kaelasulgedes on liiga palju musta. Aretamisel ei tohiks kunagi kasutada mustakirjude kaelasulgedega kukkesid. Valge värvuse rohkus kaelasulgedes näitab pigmendi vähesust.

Eraldiseisvad kukkede ja kanade liinid ja perekonnad võivad jutilisust parandada, kuid samast liinist ja perekonnast on võimalik aretada standardse mustriga jutilisi kukki ja kanu. Standardile vastavate kukkede pigmendi hulk on kena jutilisusega kanade omast suurem.

Tibude esmane sulestik viitab linnu sulestiku värvusele tulevikus. Parimate lindude valimisel võivad noorkuked olla noorkanadest tumedamad. Lisaks peab tõuliinis säilitama piisaval hulgal pigmenti. Tõuaretuses on sihiks selge, kontrastne muster, mistõttu on vahepeal vajalik kompenseeriv (tasakaalustav) aretamine ning seetõttu tuleks hoida alles ka mõned liiga tugeva pigmendiga linnud. Liiga heleda jutilisusega kanade puhul kaotab muster kontrastsuse ja selle taastamine pole kaugeltki lihtne.

Hõbedase kuke (vasak) ja kana (paremal) rinnamuster.

Madalmaades otsivad kohtunikud alati tumedaid suletippe – minevikus eelistati just musti suletippe. Samas on hea kontrastse mustriga brakelitel suletipus alati väike valge ääris; sulestiku puhul, kus põhitoon on domineerivam, on teist tooni ääris veelgi laiem. See esineb ka väga tumeda pigmendiga lindude puhul. Geneetiliselt põhineb see sulemuster ER alleelil (Birchen); kõnealune alleel mõjutab kaelasulgi, rinna-, tiibade- ja sabamustrit ning silmade värvust.

Üldiselt valitakse brakeli kukki õige rinnamustri saavutamiseks.

Rübi on nähtavates kohtades hõbedane/kuldne, kuid rübjaripmetel esineb sule keskel tume jutilisus, mida läbivad hõbedased või kuldsed aktsendid. Eelistatavalt lõpeb must värvus 2cm suletipust.

Täielikult hõbedast või kuldset tooni rübjaripmetega kukkede kasutamine tõuaretuses pole mõttekas, kuna neil puudub pigment.

Kaelasuled on hõbedased või kuldsed, kuid udusuled mustad.

Sabasuled on V-kujulise jutilisusega; külgmistel ripmetel on terav V-kujuline muster ning sirpsulgedel rohkem või vähem katkendlik V-muster.

Peamised sabasuled peaksid olema võimalikult tumedad. Hõbedase värvivariatsiooni puhul on tihtilugu märgata ka heledaid laike. Need pole soovitavad ja ei tohiks saada valdavaks.

Tänapäeval eelistatakse õige sabamustriga kanu. Neil on reeglina puhast tooni kaelasuled ja hea jutilisusega rinnamuster, samas ei esine hõbedaste kanadele omast kena jutilisusega sabasulgi kuldsete kanade puhul.

Pidage silmas kuldse bantam kana madalama kvaliteediga sabasulgede jutilisust.

Silmade värvus peaks olema väga tume, kuid haruldasemate värvide – valge jutilisusega kuldne (seemisnahavärvi) ja valge jutilisusega hõbedane (Belgias: witgebloemd)—puhul on tolerants kõrgem, kuna valge jutilisus mõjutab ka silmade värvust.

Sellel valge jutilisusega kuldsel bantam kanal on nõutud tume silmavärvus, kuid selle saavutamine pole kerge.

Värvivariandid

Belgias tunnustatakse järgnevaid värvivariante: hõbedase, kuldse, sidrunkollase variandid, valge jutilisusega kuldne, valge jutilisusega valge ning valge, must ja sinine.

Enamikes riikides tunnustatakse ainult kuldset ja hõbedast varianti; Madalmaades suurte brakelite puhul ka valge jutilisusega kuldset. Üht tooni brakelid on tänapäeval haruldased ning jutilised variandid, eriti hõbedane, kõige populaarsemad.

Kuldne brakel on samuti populaarne näitusekana ja neil esineb tihtilugu peaaegu täiuslikku jutilisust. Kohati leidub nende esmastes tiivasulgedes valget – see on märgatav tiiva sirutamisel – mis viitab puudulikule pigmendile. Välja tõmmatud katkine sulg kasvab tagasi valge tipuga.

Kuldse brakeli noorkuke kaelasuled; soovitud värvus on rikkalikult kuldne ja võimalikult ühtlane.

Kukkede puhul peaks kuldne värvus olema võimalikult ühtlane. Vastasel juhul on kaelasulgedes kombineeritud punane ja kollakas-kuldsed toonid. Piisava pigmendiga lindude kaelasuled on soovitud kuldset tooni, kuna tume pigment mõjutab ka punakat/kuldset tooni.

Kuldse kuke ristamisel hõbedase kanaga on F1 järeltulijateks hõbedased kuketibud ja kuldsed kanatibud – tegu on suguliiteliste tunnustega tibudega. Selliste kuldsete kanatibude värvus on tihtilugu parem, kui kuldsete lindude ristamisel saadud tibude oma. Nende kanade ristamisel kuldsete isastega on tihtilugu tulemuseks sidrunkollased linnud. Sidrunkollane on kahvatum kuldne värvus, mis põhineb hõbedasel põhivärvusel, mis on brakelite puhul teiste tõugudega võrreldes tunduvalt valgem. Sidrunkollaste kanade puhul peaks värvus olema võimalikult ühtlane.

Kui must jutilisus asendub dominantse valgega, on tulemuseks järgnevad värvivariandid: valge jutilisusega hõbedane, valge jutilisusega kuldne ja valge jutilisusega sidrunkollane.

Valge jutilisusega hõbedast (Belgias: witgebloemd) värvi lindudel on valged jutid valgel põhivärvil – kuigi endiselt on näha veidi mustrit, seda eriti kaugusest. Valgejutilistel kuldsetel (seemisnahavärvi) lindudel on selge muster, kuid rinnamuster jääb tagasihoidlikuks. Soovitud musta silmavärvuse säilitamiseks ristatakse neid tihtilugu kuldsete, eelistatavalt liiga tugeva tumeda jutilisusega lindudega. Valgejutilistel sidrunkollastel kanadel puudub samuti õige jutilisus. Viis aastat tagasi oli see värvivariant Belgias tunnustatud, kuid seda tüüpi lindude aretamisega tegeleb praeguseks ainult käputäis tõuaretajaid.

Selle valgejutilise hõbedase (all) bantam kuke sulestiku jutilises mustris ja sabaosas on liiga palju halli.

Vasakul ja paremal: Valgejutilistel variantidel puudub reeglina rinnamuster, mis peaks olema selgemalt välja joonistunud ja asetsema kõrgemal.

Belgias peetakse ka zottegemi kanu.

Selle tõu sulestikku ehtisid varem hobuseraua kujulised loogad, kuid tänapäeval on nende muster brakeli kanadega samasugune – kuigi mustad jutid on laiemad ning kanad seetõttu tumedamat tooni. Peamine erinevus tuleb esile kanade puhul — zottegemi kanade kaelasulestiku ülemine osa on must, mistõttu tavanimetusele zottegem on lisatud ‘mustpea’. Zottegemi kukkede kaelasulgedes musta ei esine, mistõttu võib nende eristamine brakeli kukkedest olla keeruline. Peamiseks erinevuseks on kõrvalappe katvate tillukeste sulgede värvus – brakelite puhul on need hõbedased või kuldsed, zottegemidel aga alati tumedad.

Brakel bantam kanad

Brakel bantam kanad on aktiivsed ja ilusad linnud. Nad on läbematud ja neil ei teki praktiliselt kunagi haudekihku. Enda kehakaalu kohta munevad kanad küllaltki suuri mune ja on väga tootlikud.

Bantami noorkanad kenasti küljele vajunud harjadega; pöörake tähelepanu eesmise noorkana harja pigmendile.

Bantami ajalugu

Brakel bantam kanad osalesid linnunäitusel esimest korda 1933. aastal Hollandis, kuid tegu oli sebright tõu ristanditega. Hiljem ristati suur brakel Saksamaal saksa bantam kanadega, kusjuures tüüpilise jutilisuse kinnistumine võttis mitmeid aastaid.

Belgias tunnustatakse brakel bantam kanade puhul suure linnuga samu värvivariante, erandiks on valgejutiline sidrunkollane. Levinuimateks variantideks on hõbedane ja kuldne. Esitletud on ka sidrunkollaseid, valgejutilisi kuldseid ja valgejutilisi kuldseid bantam kanu ning need valgejutilised variandid loodi ristamisel valgejutilise suure linnuga.

Brakel bantam kanad peaksid olema suure brakel kana miniatuurseks koopiaks. Nende tõutunnused tulevad kõige paremini esile, kui isaslind kaalub vähemalt 1000 grammi ja emaslind 800 grammi, mis on tõu standardkaalust suurem. Väiksematel lindudel on tihtilugu allalangenud tiivad.

Sarnaselt suurele linnule peaks ka bantam kanadel olema küljele vajunud hari, aga kahjuks on see tõutunnus neil tihti puudu.

Selle valgejutilise kuldse noorkana hari hakkab juba küljele vajuma.

Vasakul: Tegu on vana kuldse brakel bantam kanaga, kelle kaelasulestikus on tema vanuse tõttu musta.

Paremal: Kuldse brakel bantam kuke peaprofiil. Pöörake tähelepanu tumedale silmavärvile.

Ülalpool: Valgejutiline kuldne brakel bantam kukk.

Tibude kasvatamine

Brakeleid ja brakel bantam kanu on küllaltki lihtne kasvatada. Võrreldes teiste tõugudega sulestuvad nad varakult ja saavutavad ruttu küpsuse. Nad on sitked ja tänu esivanemate headele geenidele haiguste suhtes vastupidavad.

Braekel kanad hakkavad varakult munema. Munevad valgeid mune ning toodavad aastas 180- 200 muna. Muna keskmine mass 55…65g. Võrreldes teiste samasse kaaluklassi kuuluvate tõugudega munevad bantam kanad küllaltki suuri, 40-45 grammiseid mune. Teisel ja kolmandal aastal jääb munatoodang väga heaks, mis eristab neid teistest kanatõugudest. Kanad lähevad harva haudele. Brakelid võidavad munemisvõistlustel tihti auhinnalisi kohti.

Briti standard tunnustab kahte värvust : kuldne brakel (Cold Brakel) ja hõbedane brakel (Silver Brakel)

Kuked kaaluvad 3,2 kg ja kanad 2,7

Bantam: kuked 790g ja kanad 700g

Rasked või tõsised vead:

Rinnal viirik värvuse  puudumine. Viirik värvus on emaslinnu seljal halvasti  väljendunud. Näo valge värvus. Väike kasv. Kaela sulgedes liialt musta pigmenti. Kuke hari kurdunud või liialt suur, emaslinnul tume pigmentatsioon harjal.

Tõug ei ole eriti sobilik näitusele, kuna on väga aktiivse iseloomuga, kuid linnud on väga ilusad

Suuremad brakelid eelistavad vabapidamist ja on piisava liikumisruumi korral väga tõhusad. Mõne aja möödudes loovad nad pidajaga sõbraliku ja usaldava suhte. Neid on võimalik pidada ka suures puuris, kuid võõraste juuresolekul tikuvad kanad olema närvilised. Nad on väga valvsad, brakel tõugu kana langeb harva kanakulli ohvriks.

Allikad: 

  • http://www.aviculture-europe.nl/nummers/11E04A05.pdf
  • https://en.wikipedia.org/wiki/Braekel
  • http://www.brakelhoen.eu/english.htm