Kalkunitibude soolekeskmete rebendit loetakse söötmisveaks. Segajõusöödaga söödetud 30-90 päeva vanuseid noorkalkuneid tabandab eelnimetatud haigusnäht siis, kui kevadel (ka sügisel) antakse neile enne segajõusööda etteandmist esmakordselt värskelt niidetud noort ristiku-, lutserni- või ka kõrreliste heintaimede ädalat. Pärast seda, umbes 1-2 tunni pärast hakkavad linnud hüplema, lendlema ja valjusti häälitsema. Varsti jäävad nad lamama ja surevad. Surm tabab peamiselt suuremaid isaslinde, hukkumine nende hulgas võib olla üle 50%. Emasnoorkalkuneid mõjutab selline järsk söötmise muutus vähem. Lahkamisel leitakse, et kõhuõõs on verd täis. Soolelingud on ülitugeva peristaltika tõttu tunginud läbi soolekeskmete, purustades nende veresoonestiku. Linnud lõpevad suure verekaotuse tõttu.
Haiguse põhjuseks peetakse eeskätt liblikõieliste heintaimede suurt fütoöstrogeenide (fütosteroolide) sisaldust nende kasvu alguses. Seega kutsub östrooni, östradiooli ja fütosteroolidest stigmasterooli ning sitosterooli kõrge kontsentratsioon esile seedetegevuse kiirenemise koos sooleseintes olevate silelihaste ülitugevate kontraktsioonidega. On leitud, et organismi paljud ensüümsüsteemid aktiveeruvad kiiresti östrogeenide toimel (Tohver, 1977).
Sama arvatakse olevat põhjuseks ka isasnoorkalkunite aordikaare ruptuuri puhul. Pärast kinnist pidamist ja ainult segajõusöödaga söötmist esmakordset liblikõielisteerikkale karjamaale lastud 2-5 kuu vanuste noorkalkunite hulgas võib hukkumine aordikaare ruptuuri tõttu olla 10-15% (H. Tikk, 1983).