Küüliku karusnahk

Küüliku karusnahk koosneb nahast ja karvkattest. Küüliku nahk on suhteliselt õhuke ja selles on kolm kihti: väline epidermis, keskmine derma ehk pärisnahk ning sisemine nahaalune rakukude. Epidermis moodustab ainult 2…3% naha üldpaksusest, pärisnahk ~70%. Nahaaluses rakukoes paiknevad veresooned. Isasküülikute nahk on tunduvalt paksem kui emasküülikul.
Nahas paiknevad karvad moodustavad karvkatte, mille ülesandeks on hoida kehasoojust, kaitsta keha mehaaniliste vigastuste eest ning toimida kompimiselundina.

Karvkate koosneb katte- ja aluskarvadest. Kattekarvad jaotatakse omakorda juht- ja ohekarvadeks. Juhtkarvade pikkus on 30…50 mm, diameeter kuni 120 mikromeetrit. Nad on karvkattes tavaliselt ühtlaselt värvunud ja ulatuvad tunduvalt üle ohekarvade. Juhtkarvad annavad karusnahale osaliselt ka selle kohevuse, sest kuigi neid on suhteliselt vähe, on neis õhuga täidetud kanalid.
Ohekarvad (30…40 mm pikkused ja 70…100 mikromeetri jämedused) on lantsetikujulised ja nende värvusest sõltub ka karvkatte üldine toon. Ohekarvad võivad olla värvuselt ühesugused, kuid ka erivärvilised või värvunud tsonaalselt (tšintšiljaküülik). Neid on karvkattes kuni sadu kordi rohkem kui juhtkarvu. Ohekarvu on küüliku karvkattes kuni 22%. Aluskarvad (ka villkarvad) annavad karusnahale soojapidavuse. Nad on 20…30 mm pikkused, peened (10…19 μm), lookleva kujuga. Katte- ja aluskarvade vahekord küülikul on: 0,6% juhtkarvu, 21,7% ohekarvu, 77,7% aluskarvu.

Karvad kasvavad ainult teatud pikkuseni (olenevalt küülikutõust ja karvaliigist), jäädes seejärel soikeseisundisse. Mõne aja möödudes hakkavad karvad välja langema ning asemele kasvavad uued karvad- toimub karvavahetus.

Kvaliteetse karusnaha saamiseks peaks küüliku kehamass olema 3,5…4 kg ja küüliku vanus 7,5 – 8 elukuud, sest siis peaks olema lõppenud ealised karvavahetused. Karvavahetuse lõppemist saab kontrollida ka looma vastukarva silitades. Kui karvavahetus on lõppenud, siis peaks looma karv vastukarva silitades kukkuma tagasi õigesse asendisse, samas on looma karv siidine. Juhul kui loomal karvavahetus lõppenud ei ole, siis karv jääb turri ja tagasi ei kuku. Samas jäävad lõpetamata karvavahetusega nahad mälva poolelt siniseks. See on hästi märgatav eriti heledavärvilistel küülikutel. Naha mälvapoolsete tumedate laikude põhjuseks on karvasibulates olev pigment, mis ei ole kõik veel kasvavatesse karvadesse üle läinud.

Küülikute nahastamine

Parimaks täiskasvanud karusnahaküülikute tapmise ajaks peetakse perioodi novembrist kuni veebruarini. Siis on nende karvkate tihe ja elastne ning karvkatte pikkus ühtlane ja siidjas kogu naha ulatuses.

Küülikute tapmine
Küülikute tapmiseks kasutatakse mitut viisi. Oluline on, et kasutatav tapmisviis ei rikuks naha kvaliteeti ja tapetud loomast oleks veri maksimaalselt välja lastud. Kõige levinumaks küülikute tapmise viisiks on nende uimastamine löögiga kuklasse, millele järgneb kiire veretustamine.

Küülik haaratakse kinni tagajalgadest ja hoitakse vasakus käes seni, kuni ta rahuneb. Järgnevalt lüüakse paremas käes oleva parajalt jämeda kepiga järsk, kuid mitte väga tugev hoop kuklasse kõrvade taha. Hoobiga küülik uimastatakse, kuid südametegevus säilib. Siis riputatakse uimastatud küülik tagajalgupidi rippuma, millele järgneb vere väljalaskmine.

Seda võib teha kolmel viisil:

  • lõigatakse välja üks silm;
  • jämeda oraga torgatakse läbi ninakõhred ja nina vahesein;
  • lõigatakse läbi alalõua unearterid

Parimaks veretustamise mooduseks peetakse viimast. Selleks venitatakse alamokk lõuast eemale ja lõikehammaste kohal tehakse noaga 2…4 cm sügavune torge naha alla. Seejärel lõigatakse kääridega torkeava kaudu läbi alalõua unearterid. Vere eraldumine kestab üks kuni poolteist minutit.

Kui soovitakse looma kohe nuialöögiga surmata, peab löök olema nii tugev, et selle tagajärjel algab verejooks ninast. Kasutatakse ka küülikute tapmist elektrivooluga.

Küülikute nülgimine
Looma tapmisele peab järgnema võimalikult kiire naha nülgimine, sest jahtunud kerelt on seda teha palju raskem. Enne nülgimist kontrollitakse põie täituvust ja vajadusel põis tühjendatakse. Selleks haaratakse loomal kõrvadest ning hoides teda vastu põlvi, tehakse vaba käega mõned suruvad liigutused kõhu piirkonnas suunaga saba poole.

Nahka nülitakse nii tupena kui ka vaibana. Levinum on naha tupena nülgimise viis, sest sel moel on võimalik hoida nahka puhtamana ja sellist nahka on hõlpsam vormida ning kuivatada.

Nülgimine tupena
Nülgimist tupena alustatakse ringlõike tegemisega tagajalgadel kannaliigese piirkonnas. Sellele järgneb naha lahtilõikamine reite tagumist serva mööda kuni sabani ja pärakuava ümber. Sabalõige tehakse viimase sabalülini, millele järgneb sabarootsu väljatõmbamine nahast. Peale seda eemaldatakse nahk selja ja saba vahel kergelt sõrmedega lükates. Liikudes looma kõhu poole, lõikate läbi suguelundite juures oleva kõhunaha jättes suguelundite juurde võimalikult vähe karva/nahka. Nülgimine jätkub randmeliigese kohalt esikäppade mahalõikamisega.

Edasi eraldatakse kere nahast, tõmmates nahka ühe käega pea suunas, teise käe pöial surutakse aga naha ja lihakeha vahele. Nii on võimalik jätta enamik nahaalust rasvkudet lihakeha külge, mis hõlbustab tunduvalt naha puhastamist rasvast ja nahaalusest sidekoest. Esikäppade ja kaela piirkonnas kasutatakse nülgimisel nuga. Nuga tuleb kasutada ka siis, kui kere nülgimisel on vaja lõigata läbi naha ja kere vahel olevad tugevad sidekoelised kelmed. Kõrvalestad jäävad tavaliselt naha külge. Need tuleb lihakeha küljest läbi lõigata võimalikult kolju ligidalt. Silmade ja suuava ümbruse nahk, samuti ninakõhred lõigatakse lahti noaga. Nülitud nahal lõigatakse ära sabanahk ja tõmmatakse välja kõrvakõhred nii, et naha külge jääb ainult väline kõrvanahk.

Nülgimine vaibana
Nülgimist vaibana alustatakse samamoodi nagu nülgimist tupena, vahe on ainult selles, et nülgimisel vaibana lõigatakse nahk lahti kõhu pealt ja peale puhastamist pingutatakse see puust lauale.

Mõlema meetodi puhul tuleb jälgida, et nahkade puhastamisel ei kahjustataks karvafolliikuleid.

Peale nülgimist eemaldatakse nahalt kraapides mälvapoolele jäänud rasva, lihaste ja sidekoe jäänused. Nahale tekkinud sisselõiked või rebendid tuleb enne naha kuivama panemist tugeva niidiga kinni õmmelda. Pärast naha mälvapoole puhastamist tuleb nahad panna kuivama. Enne seda tuleb need vormida, et anda neile õige kuju. Tupena nülitud nahku vormitakse ja kuivatatakse vastavatel vormimisalustel. Küülikule sobib 90 cm pikkune kuivatuslaud. Kuivatuslaud peab olema standard mõõtmetes.

Vormimisel tuleb jälgida, et nahkadel silmaavad ja kõrvad oleksid ühel pool vormimisalust, esikäpad teisel pool ning et need asetseksid servade suhtes sümmeetriliselt, tagakäpad aga asuksid vormimisaluste servadel.
Kodus kuivatatakse nahku tavalises toatemperatuuris, paigutatuna võimalikult kaugele soojusallikatest, sest muidu võivad nad muutuda rabedaks ja kergesti murduvaks.

Nahad märgistatakse siis, kui need on kuivanud. Näiteks kui nahad müüakse Taani, kinnitatakse nahkadele Kopenhaageni Oksjonikeskusest saadud vastavad triipkoodid. Tupena nahastatud nahkadele kinnitatakse need pea piirkonda, vaibana nahastatud nahkadele kaela piirkonda, kus nahk on õhem.

Nahkade kuivatamine ja konserveerimine
Nahkade konserveerimise all mõistetakse naha viimist sellisesse seisundisse, mis kindlustab naha pikemaaegse säilimise kvaliteeti kaotamata. Konserveerimise käigus luuakse naha kudedes keskkond, mis välistab roisubakterite arengu.

On olemas neli konserveerimise viisi:

  • õhuga kuivatamine;
  • märgsoolamine;
  • kuivsoolamine;
  • happega soolamine.

Õhuga kuivatamine
Nahkade kuivatamisel ei kasutata konservante. Kuivatamisruumis peab niiskuse tase olema alla16%, sest siis ei toimu nahas mikroorganismide arengut. Kuivamisprotsessi käigus kindlustatakse ja jälgitakse õhu tsirkulatsiooni. Kuivatamine toimub temperatuuril 25 – 35ŗ C, õhu suhteline niiskuse juures 35 – 50%. Kuivatamise temperatuur ei tohi olla üle 40° C, siis võib toimuda naha kollageenkiudude želatinatsioon, mille tulemusena võib esineda mälvapoole sarvestumist.

Märgsoolamine
See meetod põhineb soola omadusel veetustada osaliselt nahka. Tungides naha sisemusse, takistab ta roisubakterite arengut. Nahk hõõrutakse soolaga kokku, soola kogus on 30 – 50% naha kaalust.

Kuivsoolamine
Nahk hõõrutakse esmalt soolaga kokku ja siis kuivatatakse. Seda meetodit kasutatakse väiksemate nahkade puhul.

Happega soolamine
Selle meetodi puhul toimub naha töötlemine seguga, mis koosneb 90% keedusoolast, 5% alumiiniummaarjasest ja 5% ammooniumkloriidist. Sool veetustab naha mälvapoole, alumiiniummaarjas toimib kinnitina, soolhape, mis tekib ammooniumkloriidi lagunemisel avaldab pikeldavat toimet. Segu kogus on 30 – 50% toornaha kaalust. (E. Rimmel)
Küülikunahkade puhul soovitatakse õhuga kuivatamist!

Parkimine
Naha mehaanilist ning keemilist töötlemist nimetatakse parkimiseks. Parkimisel kasutatavate keemiliste ühendite – parkainete molekulid ühinevad kollageeni funktsinaalsete rühmadega. Parkimata nahas on kollageenikiudusid üksteisega siduvad keemilised sidemed harvad ja nõrgad ning kollageenikud säilitavad liikuvuse. Parkimisel seotakse kollageenikiud tugevate põikisidemetega. Sellega fikseeritakse kollageenikiudude struktuur pöördumatult.

Naha parkimisel võib eristada kolme peamist etappi:

  • Eeltööd – kuivatatud nahad leotatakse pehmeks, soolatud nahkadest pestakse välja sool. Toimub karvade ärastamine ja nahkade puhastamine
  • Parkimine
  • Viimistlustööd – pargitud nahkade kuivatamine, silumine ja värvimine

Igal loomaliigil on erineva paksuse ja pinnastruktuuriga nahk. Toornaha töötlemisel eraldatakse karvkate, marrasknahk ning nahaalune sidekude. Järelejääv osa, mida nimetatakse mälvaks, läheb parkimisele.
Pargitud nahk on mehaaniliselt vastupidav, säilitab kuivades oma struktuuri, mitte ei muutu sarvetaoliseks massiks. Samuti tõuseb tema vastupidavus erinevate välistingimuste suhtes.

Nahkade töötlemisel eristatakse nelja parkimismeetodit:

  • Mineraalpark – karusnahka pargitakse mineraalsooladega
  • Taimpark – karvata nahka pargitakse tavalise puukooreleotisega
  • Süntaanpark – parkimine sünteetiliste parkainetega, mida saadakse naftast, kivisöest jne.
  • Rääs- ehk traanpark – parkainena kasutatakse rääs ehk traani (merelooma rasv) kõige sagedamini seemisnaha tootmisel.

Samuti kasutatakse kombineeritud ja polümeeridega parkimist.
Kuigi parkimiseks saab kasutada erinevaid parkaineid, pargitakse ligikaudu 90% nahkadest kroomsooladega. Taimparkimine on teine laialt tuntud protsess. Taimparkimist ei peeta kroomparkimise alternatiiviks, sest ennekõike on need kaks täiesti erinevad protsessid erisuguste toodete valmistamiseks.

Allikad:

  • Küülikukasvatus 2003, H.Tikk, S. Kangur
  • Lambakasvatussaadused, www.eau.ee
  • Karusnahkade esmane töötlemine, www.e-ope.ee