Küüliku, jänese, aga ka teiste karusloomade villasid kasutatakse efektkiuna segus lambavillaga peamiselt kostüümi- ja mantlikangastes. Kõige enam kasutatav karusloomavill on angooraküülikult saadav angooravill.
Angooraküülik ( Oryctolagus cuniculus angorensis) on arvatavasti pärit Türgist, Angora maakonnast. Inglise meremehed tõid 1723. aastal angooraküüliku Prantsusmaale. Sel ajal ei olnud angooraküülik veel valget värvi. Villakiu säravvalge värvus saadi pikaajalise aretustöö tulemusena. Pidevalt jätkub ka aretustöö kiuomaduste parendamiseks.
Angooraküüliku tõugusid on 4: inglise-, prantsuse-, saksa ehk gigant- ja satiinangoora. neist peamised on inglise ja prantsuse angooraküülik.
Teised karusloomavillad on angooravillast palju karmimad ja värvuvad teisiti kui lambavill. Seetõttu on karusloomavilla kiud kangasegudes pärast värvimist heledamad. Märgis “jänese vill” või “küüliku vill” /rabbit hair/ tähistab tavalise küüliku villa, mitte angoora küüliku villa. Tavalise küüliku villa kasutatakse peamiselt vildi, sealhulgas ka kübaravildi valmistamiseks, kuna see on väga vanuv ja lühikene kiud ei võimalda seda kasutada lõnga ketruseks.
Küülikuvilla kogumiseks sobivad spetsiaalsed villaküüliku tõud. Küülikuvill kasvab 0,6…0,7 mm päevas, kusjuures kattekarvad kasvavad aluskarvadest (villkarvadest) kiiremini. Villaküülikuil ei esine sesoonset karvavahetust, see toimub pidevalt, kuid tsükliliselt. Tsükli pikkuseks on 14 nädalat. Kui villa õigeaegselt ei koguta, selle kasv peatub. Seetõttu leidub villaküülikute karvkattes igas arengujärgus villkarvu.
Küülikuvilla kvaliteet sõltub karvade pikkusest ja ka katte- ja villkarvade vahekorrast. Villaküülikuil on villkarvu karvade üldarvust 90…96%. Väga kvaliteetse küülikuvilla karvade pikkus peab olema vähemalt 6 cm. Parimatel angooratõugu küülikutel ulatub villkarvade pikkus 16…22 cm. Küülikuvilla puuduseks peetakse tema vähest looklevust, mistõttu see jääb vastupidavuselt alla lamba- ja kitsevillale. Positiivsest küljest iseloomustab küülikuvilla aga hügroskoopsus, kergus, siidisus, vähene soojusjuhtivus.
Soojusisolatsioonilistelt omadustelt ületab küülikuvill lambavilla 10-kordselt. Küülikuvill sisaldab 0,7…1,5% lanoliini, mis annab talle spetsiaalse õrnuse ja siidisuse. Emasküülikute vill on peenem ja ühtlasem kui isasküülikutel. Täiskasvanud villaküülikutelt saadakse aastas keskmiselt 350…450 g villa, s.t. ~30 g villa igas kuus. Parimatelt isenditelt on saadud ka ~1 kg villa aastas.
Talvekuudel on villatoodang veidi suurem. Küülikuvilla kogutakse kahel viisil: pügamisega või kitkumisega. Kitkumine on väga töömahukas, kuid saadakse parema kvaliteediga (ühtlase pikkusega) vill. Villaküülikuid põhiliselt siiski pügatakse.
Villa pügatakse 3 – 4 korda aastas elektripügamismasina või pügamiskääridega, jättes vahele kõige külmemad talvekuud. Külmade ilmade korral (hilissügisel või varakevadel) tuleb küülikuid peale pügamist hoida 8…10 päeva siseruumides.
Lisaks pügamisele kammitakse mõnedes küülikukasvatustes kord nädalas villa välja. Karvaajamise perioodil kitkutakse villa (sarnaneb koera või kassi kammimisele karvaajamise ajal). Ketrajad eelistavad kitkevilla parema kvaliteedi ja ühtlase pikkuse pärast. Pügatud vill on ebaühtlase pikkusega, kuna küülikul on üheaegselt mitu erineva pikkusega karvkatet ( 1,5 – 4,5 tolli) ja seda on raske lõngaks kedrata.
Kuu aega enne pügamist kammitakse küülikuid kord nädalas, samuti ka vahetult enne pügamist. Pärast pügamist ei ole küülikuid kahe kuu jooksul vaja kammida. Pügatakse enamasti masinaga, kuid seda saab teha ka käsitsi teravate kääridega. Pead ja käppi tavaliselt ei pügata, sest neis kohtades kasvavad villkarvad aeglasemalt. Kitkumisel tulevad välja põhiliselt ainult täiskasvanud villkarvad, mis eralduvad hõlpsasti nahast.
Küülikupoegi kitkutakse esimest korda 2…2,5 kuu vanuselt, edasi 4 kuu vanuselt ja siis juba kord kuus nagu täiskasvanud küülikuidki.
Kitkumisel tuleb küülikuid kammida kord nädalas (pulstumise vältimiseks). Esimesel kitkumisel saadakse tavaliselt 9…12 g villa ja seejuures tuleb olla ettevaatlik, et mitte vigastada veel õrna nahka. Kitkutakse väikeste villasalkade kaupa, haarates selle pöidla ja kammi vahele. Alustatakse laudjalt, liikudes edasi seljale, külgedele ja kõhule. Küülikuvilla ei tohi säilitamisel kokku suruda. Vajalik on koitõrje.
Peamised angooravilla tootjad on Hiina, Prantsusmaa, Tšiili, Suurbritannia, Jaapan, Peruu ja Boliivia.
Allikad:
- Küülikukasvatus 2003, H.Tikk, S. Kangur
- Väärisvillad, Diana Tuulik 2010
- Mountain top farm, Angora: grooming and shearing