Haavandilise pododermatiidi näol on tegu jala bakteriaalse nakkuse või abstsessiga (mädanik, mädakolle).
Seda põhjustavad erinevate, tihtilugu ümbritsevale keskkonnale omaste – nagu näiteks Staphylococcus aureus (S. aureus), E. coli ja pseudomoonas (Pseudomonas) – bakteritega saastunud sisselõiked või kriimustused kana jalal.
Pärast bakternakkuse tekkimist on kana jalal tihtilugu nähtav suur ja põletikuliselt punetav ala. Esialgne nakkus pesitseb jalapadjandis, kuid liigub tõsisematel juhtudel sealt edasi jala liigestesse ja kõõlustesse ning ülespoole. Sarnaselt enamikele nakkustele tagavad optimaalse väljundi ennetav tegevus, varajane diagnoos ja kiire ravi.
Ravimata jätmisel jätkab nakkus levimist ja päädib tõsisematel juhtudel isegi kana surmaga. Haavandilise pododermatiidi kahtluse korral (või olukorras, kus mõni kana näeb põhjusest sõltumata haiglane välja) tuleks haige kana nakkuse leviku vältimiseks koheselt teistest eraldada. Järgmisena võta ühendust veterinaariga ja tegutse vastavalt viimase juhistele.
Kes nakatuvad haavandilisse pododermatiiti?
Haavandilist pododermatiiti pole kunagi täheldatud metsikute lindude puhul, samas kui kodulindude ja vangistuses peetavate lindude puhul on see levinud, mis viitab asjaolule, et haiguse põhjustajaks on puudulik hoolitsus.
Kuigi haavandilist pododermatiiti esineb kõikide kanatõugude puhul, on vastuvõtlikumad just suuremad tõud ja kuked, kelle suurem kaal avaldab jalgadele loogiliselt ka suuremat survet. Seda arvesse võttes on haavandilise pododermatiidi suhtes vastuvõtlikumad ka ülekaalulised linnud.
Lisaks kaalule on seda tüüpi nakkust võimalik seostada ka toitumisalaste puudujääkidega, nagu seda on näiteks liiga valgurikas dieet, või liigne kusihappe hulk lindude kehas.
Tervislik tasakaalustatud dieet = terved õnnelikud kanad, keda ohustab väiksem nakkuste risk.
Nakkuste suhtes on vastuvõtlikumad ka kanad, kes ei saa piisavalt A ja B vitamiini või kelle toidus on liialt proteiini.
Tavaolukorras väljutatakse liigne kusihape kana kehast, kuid individuaalne geneetika, seedesüsteemi häired, korduvad haigestumised ja nakkused, tasakaalustamata dieet, paikne eluviis või märg ja/või must elukeskkond võivad põhjustada kusihappe peetumist kanade vereringes.
Kui avastad haavandilist pododermatiiti põdeva kana, peaksid igaks juhuks kontrollima ka teiste kanade jalgade tervist. Pigem olla ettevaatlik kui hiljem kahetseda.
Mis põhjustab haavandilist pododermatiiti?
Nagu ülalpool mainitud, on nakatumise eelduseks kriimustus või hõõrdunud koht linnu jalal, mis annab bakterile võimaluse looma organismi pääsemiseks.
Bakterid ise kuuluvad ümbritseva keskkonna normaalse mikroobse floora hulka.
Kuna seda tüüpi bakterid pesitsevad pinnases, leidub neid valdavalt kanakuutide ümbruses, tagaaedades ja kanade vabakasvatuseks kasutatavates taluaedades.
Kanad korjavad baktereid tahtmatult enda jalgade külge ja levitavad neid õrtele, pesakastidesse ja põhimõtteliselt kõikjale, kuhu nad astuvad. Seega annavad mistahes aktiivse tegevuse tagajärjel kanade jalgadele tekkivad kriimustused bakteritele vaba pääsu lindude organismi! Kriimustused ja sisselõiked võivad tekkida mitmel erineval põhjusel:
- Liiga kõrgetelt õrtelt alla hüppamine
- Kõvale, kivisele või ebaühtlasele pinnasele maandumine
- Karedatelt õrtelt saadud pinnud
- Küüniste lõikamisest saadud vigastused
- Liigniiske allapanu
Seejärel tungib stafülokokk avatud haava ja põhjustab selle nakatumise. Seetõttu tuleks rakendada ennetavaid meetmeid ja hoida soovimatud bakterid kanalast eemal. Ennetav tegevus aitab hoida kanad tervetena!
Ennetavad meetmed
- Õrred peaksid olema korralikult lihvitud, vabad pinde ajavatest karedatest kohtadest ja asuma umbes 40 – 46 cm kõrgusel.
- optimaalne õrs on nelinurkne, ümaraks lihvitud äärtega ja umbes 50 mm läbimõõduga, mis tagab maksimaalse kontaktpinna ja vähendab jalapadjanditele avalduvat survet
- Kanakuudi allapanu peaks olema võimalikult puhas ja kuiv.
- Kanade dieet peaks vastama nende vanusele ja arenguastmele (väldi ülesöötmist).
- Kanade vabapidamisala tuleks regulaarselt ja põhjalikult kontrollida teravate esemete ning ebaühtlaste ja kiviste pindade suhtes, mis võiksid aktiivselt ringi askeldavate kanade jalgu vigastada.
- Kanade jalgu tuleks regulaarselt kontrollida!
Haavandilise pododermatiidi ravi
Parimaks lahenduseks on muidugi ennetamine, kuid õnneks on olemas ka tõhusad ravilahendused.
Haavandilise pododermatiidi puhul on eristatavad kolm arenguastet, millest iga järgnev on eelmisest tõsisem.
- haigusaste:
Esimest haavandilise pododermatiidi haigusastet iseloomustavad roosakaspunased karedad alad kana jala üla- või alaosas või varvaste vahel.
- haigusaste:
Teises haigusastmes tekivad punetus, haavandid, põletik ja paistetus. Haige kana hakkab tõenäoliselt kõndimisel ja maandumisel kerget valu tundma.
- haigusaste:
Kolmandas haigusastmes, mille näol on tegu lõpliku ja tõsiseima haavandilise pododermatiidi astmega, muutuvad ravimata haavandid tumepruuniks või isegi mustaks. Kanad kannatavad tõsist valu ja väldivad igasugust liikumist või tegevusi, mis avaldaksid nende haavanditest räsitud jalgadele pinget.
Algstaadiumis olevat nakkust on lihtne ravida. Lihtsalt täida kauss sooja veega, lisa vette magneesiumsulfaati ja leota nakatunud jalga lahuses. Kuivata jalg õrnalt ja põhjalikult ning määri sellele antibakteriaalset ja/või põletiku vastast salvi või pihusta nakatunud kohale kiht Pederipra haavakaitsevahendit; kata alussidemega ja kinnita loomade sidumiseks mõeldud spetsiaalse sidemega, vältimaks alussideme minema libisemist ja nokkimist.
Lõppstaadiumis oleva haavandilise pododermatiidi puhul, kus jalale on juba moodustunud tume koorik, pead otsustama, kas võtad ise ette koduse operatsiooni või palud abi kogenud linnuveterinaarilt. Operatsioon on igal juhul kahe inimese ettevõtmine ja kuigi tegu pole millegi keerulisega, võib malbe vabakanapidaja jaoks olla tegu veidi heidutava ettevõtmisega. Lõikuse käigus eemaldatakse skalpelli või biopsianõela abil koorik ja selle all olev nakatunud, vähemal või suuremal määral kõvastunud kude. Kohati on nakatunud kude kooriku külge kinnitunud, mis muudab selle eemaldamise lihtsamaks. Seejärel lase haavamädal välja voolata ja ravi haava ülalpool kirjeldatud meetodil. Kui otsustad operatsiooni ise läbi viia, võid otsida protseduuri kohta täpsemat infot google otsingumootori abil ja kasutada viitena leitud üksikasjalikke kirjelduse ning neile lisatud fotosid või videoid.
Ravimata jätmisel võib haavandiline pododermatiit levida mööda jalga üles teistesse kudedesse ning isegi luudesse. Lõplikuks tagajärjeks on püsiv lonkamine või isegi surm. Kuigi nakkust on lihtne ära tunda ja varasel diagnoosimisel ka kodustes tingimustes ravida, ära karda “kahtlaste ilmingute” märkamisel enda kanade jalatervise juures otsida vajadusel ka professionaalset abi.
Kas haavandiline pododermatiit on nakkav?
Kuigi inimesed ei saa nakatuda haavandilisse pododermatiiti, võib selle levinuim põhjustaja – Staphylococcus aureus – sattuda ka inimese organismi, mis on veel üheks täiendavaks põhjuseks, miks nii haigeid kui terveid linde tuleks samasuguse ettevaatusega kohelda. Isegi terved kanad kannavad meid mõjutavaid haigusetekitajaid, mistõttu soovitame alati kanda haavandilise pododermatiidi kahtlusega kanade ülevaatamisel või ravimisel kindaid ning pesta enda käsi protseduurijärgselt seebi ja veega. Kuna inimesed on põhilisteks nakkuste edasikandjateks, on soovitatav kanalas töötades kasutada selleks ettenähtud riideid ja jalanõusid ning need hiljem tavarõivaste vastu vahetada.