Sulgede nokkimine/söömine

Sulgede söömist peetakse käitumuslikuks probleemiks, mida esineb kõige sagedamini just munakanade puhul, kuid võib esineda ka kalkunite, pärlkanade, faasanite, partide ja ka broilerkanade seas.

Üksikud linnud hakkavad teineteisel sulgi kitkuma ja suleotsi sööma sabast ning kloaagi ümbrusest, liikudes edasi kaelale ja seljale. Aja jooksul tekivad nokitud kanadel nendes kohtades suured paljakud. Aktiivseteks nokkijateks ja sööjateks on ainult kanad. Kuked on selle vooma suhtes passiivsed, s.o lasevad end ainult nokkida. Tavaliselt hakkavad kanad sulgi sööma pärast esimest munemisperioodi.

Sulgede söömist võib põhjustada:

  • A ja D-vitamiini ja mineraalainete vähesus
  • Proteiini üleküllus söödaratsioonis
  • Proteiini puudus söödas
  • Suur paigutustihedus
  • Korrapäratu söötmine
  • Halvad pidamistingimused
  • Välisparasiitide (lestade, väivide) ja nahahaiguste tagajärjel, mis tekitavad kanadel kihelust ja sügelemist
  • Geneetiline soodumus

Ka siin saab eristada vajaduspõhist teket, mis on seotud toitainete faktorist või siis pidamistingimustest jne ja hilisemat harjumuslikku käitumist. Olles põhjustajad kõrvaldanud, siis harjumus jääb!

Ka selle probleemi puhul on määrava tähtsusega lindude soodumus teineteise käitumist jäljendada, mistõttu üksikute isendite käitumuslikust probleemist saab kiiresti valdavat osa karjast haarav käitumine.

Väga tihedalt on omavahelises seoses ka sulgede söömine ja kannibalism. Tihti on sulgede nokkimine kannibalismi eeltegevus, mille käigus vigastatakse linnu nahka ja millega kutsutakse esile haavade ja verejooksu teket, mis omakorda viib kannibalismini.

Lindlas on sulgede kitkumist lihtne jälgida, tavaliselt sööb kitkuja sule ka ise ära või siis jookseb mitu liigikaaslast kitkujal järel üritades sulge omale saada. Ka on nii põrandal, kui puurides (puuris pidamise korral) ebatavaliselt vähe sulgi.

Sulgede söömise ennetamiseks ja likvideerimiseks:

  • Peab põhjalikult kontrollima kanade söödaratsioone ja kõrvaldama neis esinevad puudused. Kodumajapidamistes, kus täissööta ei kasutata tuleb kanadele anda rohkesti haljassööta ja mitut teraviljaliiki, sealhulgas ka kaera.
  • On vaja vähendada paigutustihedust ruumis ja võimaldada kanadel liikuda uiteväljadel.
  • Haiged kanad ja aktiivsed nokkijad tuleb viivitamata karjast eraldada.
  • Vähendada valgustihedust või/ja kasutada punast valgust.
  • Nokitud kehaosad tuleb ravida ja töödelda näiteks „Pederipra“ spreiga (näidustus: kloortetratsükliinile tundlike mikroorganismide põhjustatud lokaalsete nahainfektsioonide raviks. Kasutusalad: haavad (ka kirurgilised) )
  • Kasutada spetsiaalseid nokale ninasõõrmetesse kinnituvaid silmaklappe
  • Samuti takistab sulgede söömist lühendatud ülanokk, mida varasemalt enamuses suurtööstustest kasutati. Tänapäeval on sellest meetodist, kui ebahumaansest ja lindude heaolu kahjustavast loobutud.

Allikad :

  • https://en.wikipedia.org/wiki/Feather_pecking
  • Lindude tervishoid ja hägused, Tartu 2006
  • Linnukasvataja käsiraamat, A. Kruus, Tallinn 1964