Tõuaretuses arvestatakse tunnuste päritavusastet, sest madalama päritavuskoefitsiendiga tunnuste valikuedu on väiksem. Üksitunnuste päritavuse aste võib muutuda seoses söötmise ja pidamise muutumisega, samuti linnukarja valiku intensiivsuse tõusuga ja lindude tõulistest iseärasustest tingituna. Üldreeglina esineb üksiktunnuste vahel vastastikune seos ehk korrelatiivne muutlikkus, mis tunduvalt suurendab valiku- ja paaridevaliku edu, sest kui valida ühe tunnuse järgi, paraneb ka teine. Mõned kanade kohta kehtivad positiivsed korrelatiivsed seosed:
- 49 päevaste kanade kehamassi ja 49 päevaste järglaste kehamassi vahel,
- täiskasvanud kanade kehamassi,
- munamassi ja ühe ööpäeva vanuste tibude kehamassi vahel,
- rinnalihaste massi ja lihakeha söödavate osade massi vahel,
- noorlindude sulgedega kattumise kiiruse (10 päeva vanuselt),
- 49 päevaste noorlindude kehamassi ja rinnaku nurga vahel,
- noorlindude füsioloogilise varavalmivuse (vanus esimese muna munemisel) ja aastase munatoodangu vahel,
- esimese nelja kuu munatoodangu ja aasta munatoodangu vahel,
- loote arengu intensiivsuse, kooruvuse ja tibude ning noorlindude elujõulisuse vahel.
Valikul tuleb arvestada ka negatiivseid korrelatiivseid seoseid. Näiteks kalkunitel korreleerub negatiivselt rinna laius rinnakukiilu pikkusega, millest omakorda sõltub suurel määral rinnalihaste mass. Sedasama võib öelda kehamassi ja munatoodangu ning kehamassi ja munade viljastatuse kohta.
Üks populatsiooni geneetilise struktuuri muutmise võimalusi on genotüübisageduse muutmine sõltuvalt paaritustüübist.
Paaritustüüpe võib jagada järgmiselt:
· Sugulusaretus (sisearetus ehk inbriiding) – suureneb populatsiooni homosügootsus).
· Mittesugulusaretus (välisaretus ehk autbriiding) – suureneb populatsiooni heterosügootsus.
Sugulusaretuseks nimetatakse suguluses olevate lindude omavahelist paaritamist. Need linnud on genotüübilt sarnasemad ja omavad rohkem ühesuguseid alleele kui selle populatsiooni linnud keskmiselt. Seda põhjustavad eelmistest põlvkondadest ühised eellased. Sugulusaretuse eelised on homosügootsuse suurenemine, ühtlikum järglaskond ja asjaolu, et suguluses olevad vanematepaarid pärandavad oma tunnuseid edasi kindlalt. Järglastele pärandatakse samu alleele ja seetõttu ei esine tunnuste lahknemist. Puuduseks on järglaste tundlikkuse suurenemine elutingimuste suhtes, mistõttu nad taluvad ebasoodsaid olusid halvasti. Langeb lindude jõudlus ja sigivus ning väheneb haigustele vastupidavus ja elujõud. Nende nähtuste üheks põhjuseks peetakse populatsioonis varjatud kujul esinevate kahjulike retsessiivsete geenide homosügotiseerumist. Sugulusaretuse kahjulike mõjude vältimiseks tuleb valida aretuseks tugeva kehaehitusega linnud, luua neile head söötmis-pidamistingimused ja aretada sihipäraselt. Teha vaheldumisi mittesugulusaretusega.
Mittesugulusaretuse korral paaritatakse suguluses mitteolevaid linde. Sellega suurendatakse nii populatsiooni kui ka üksikisendi heterosügootsust. Erinevate genotüüpide ühendamine toob esile järglast heterosügootsuse suurenemise, millega kaasneb nii üksikisendi kui ka kogu populatsiooni parem kohanemis- ja eluvõime, suurem jõudlus ja kasvuintensiivsus ning haiguskindlus. Sellist heterosügootsuse suurenemisega kaasnevat ergutavat mõju nimetatakse heteroosiks.
Valiku ehk selektsiooni korral muutub geenisagedus. Sel viisil luuakse võimalused mõnede genotüüpide eelispaljunemiseks. Valiku kaudu selgitatakse välja soovitud omadustega linnud, kes võetakse aretusse, mittesoovitavad aga jäetakse kõrvale. Nii suurendatakse populatsioonis soovitud omadusi ja vähendatakse mittesoovitavaid tunnuseid kandvate alleelide sagedust ning kujundatakse välja uued genotüübid ja alleelikombinatsioonid. Valiku ülesanne ongi uute genotüüpide ja alleelikombinatsioonide kujundamine, nende kasutamine ja säilitamine.
Individuaalset valikut tehakse linnu igas arengujärgus alates munast kuni täiskasvanud linnuni. Tulemused olenevad suurel määral genotüübi muutlikkusest. Genotüübi vähese muutlikkuse korral osutub individuaalne valik harva tulemusrikkaks. Individuaalse valiku korral tuleb arvestada üksiktunnuse päritavuse astet ja seda, et paljude tunnuste vahel esinevad positiivsed korrelatiivsed seosed, mis kergendavad ja muudavad individuaalse valiku tõhusamaks. individuaalne valik soovitud omaduste suunas hakkab iga järgmise põlvkonnaga vähenema. Lõpuks ei avalda enam soovitud mõju, mis on seletatav genotüübi ühtlustumisega.
Perelisvaliku korral on valikuühikuks aretuspered, st rühm linde, keda paaritab üks isaslind. Linnukasvatuses eristatakse emaperekonda, kuhu kuuluvad isa, ema ja järglased, täisõed ja -vennad, ning isaperekonda, mis koosneb peamiselt poolõdedest ja -vendadest isa järgi ning väiksemast osast täisõdedest ja -vendadest ema järgi. Siia kuuluvad isa, kõik isa poolt paaritatud emaslinnud ja nende järglased. Siin on pere ja perekondade liikmed erinevates sugulusvahekordades. Geneetiline side on kukel või kanal järglaskonnaga 0,5, samasugune side on täisvendade ja -õdede vahel. Poolõel ja -vennal on isa järgi geneetiline side 0,25. Poolõdesid ja -vendi on 10-14 korda rohkem, mistõttu perekonna keskmine geneetiline side ei erine suurt 0,25-st.
Perelisvaliku korral võetakse arvese vanemate jõudlust ja välimikku, aga ka nende järglaste vastavaid näitajaid ning arvestatakse lindude põlvnemisandmeid.
Perelisvalikut tehakse puhtal kujul harva, sagedamini ühendatakse see teiste meetoditega. Perelisvaliku järgi hindamine täiendab oluliselt lindude individuaalset hindamist ja suurendab paremate isendite valikukindlust, sest neid on hinnatud vanemate genotüüpe arvestades.
Kombineeritud valiku korral arvestatakse perede ja üksikisendite näitajaid ning tulemused on alati paremad. Kombineeritud valiku korral valitakse edasiseks aretuseks parimad isendid parimatest peredest. Kukke võib hinnata pere või kogu perekonna järglaste andmetel. Kuke hindamine perekonna, s.o poolõdede järgi võimaldab võrrelda tema mõju eri perede kanadele. Nii suureneb hindamise tõenäosus ja väheneb ema mõju keskmisele hindele. Kanu võib hinnata tütarde jõudluse rühmalise arvestuse põhjal keskmiste näitajate alusel. Kukkede hindamine põhineb samuti tema tütarde rühmalisel hindamisel, seega perekonna keskmiste näitajate alusel.
Perelisvalikul on vaja märgistada iga linnu munad perede järgi ja neid hautada eraldi, et põlvnemine oleks täpselt teada. Koorunud tibud märgistatakse ning järgneb järglaskonna arengu ja jõudluse kontroll.
Perelis-rühmasvalik erineb perelisvalikust selle poolest, et aretusrühmas ei ole mitte üks vaid mitu isaslindu. Isaslinnud peaksid pärilike omaduste ühtsuse tagamiseks olema vennad. Selle valikuviisi korral jäävad järglaste isa kohta põlvnemisandmed puudu, sest täpne isa pole teada.
Massvalikul paaritatakse linde fenotüübi alusel, arvestades nende konstitutsiooni, välimikku ja jõudlust, mitte aga päritolu või sugulusastet. Massvalik on vanim valikuviis, mida kasutatakse. Massvalik algab individuaalsete andmete kogumisega tõu kohta ja selgelt väljenduvate tunnuste väljaselgitamisega ning lõpeb väikese jõudluse, välimikuvigadega ja muude puudustega lindude karjast väljapraakimisega. Halvemate lindude järjekindel väljapraakimine parandab linnukarja pärilikke omadusi ja suurendab produktiivsust.
Paaridevalikul lähtutakse geneetika alustest ning arvestatakse lindude genotüüpi, väliskeskkonna tingimusi, valikunõudeid ja muid tegureid. Paaridevalikuga tahetakse anda järglastele vanemate soovitud omadusi, kuid luua ka uusi. Paaridevaliku võib isasloomade kasutamise ulatuse järgi jaotada individuaalseks, rühmaliseks ja massiliseks.
Individuaalse paaridevaliku korral moodustatakse vanemapaarid nende tõulisest, liinilisest või krossilisest kuuluvusest lähtudes sooviga saada väärtuslik järglane.
Rühmalise paaridevaliku korral paaritatakse ühe isaslinnuga enam-vähem ühesuguste omadustega emaslindude rühma. Seejuures peaks isaslind olema paremate tõu- ja jõudlusomadustega kui emaslinnud.
Massilise paaridevaliku korral paaritatakse emaslinde vabalt karja paigutatud isaslindudega. Need peavad olema isaslindudest paremate omadustega. See paaritusviis valitakse ekstensiivse tootmise korral.
Paaridevalikut võib teha veel vanuse alusel, sest erineva vanusega vanemapaar annab erinevate jõudlus- ja bioloogiliste omadustega järglasi. Hinnalisem järglaskond saadakse 2-3 aasta vanuste emaslindude paaritamisel noorte isaslindudega või vastupidi.
Valiku ja paaridevaliku osaks on boniteerimine, mille korral emas- ja isaslinde hinnatakse nende eksterjööri, konstitutsiooni, jõudluse, pärilikkuse ja järglaste järgi.
Lindude aretusmeetodid
Kompleksne aretussüsteem koosneb neljast põhilülist:
- sugulindude õige kasutamine ja aretusväärtuse hindamine;
- sugulindude valik (selektsioon);
- sugulindude paaridevalik;
- noorlindude suunav kasvatamine.
Sugulindude õige kasutamine ja aretusväärtuse hindamine seisneb nende õiges söötmises, hooldamises ja pidamises, mis võimaldab genotüübil täielikult realiseeruda. produktiivlinde hinnatakse ja nende aretusväärtust määratakse boniteerimise teel, mis annab aluse edaspidiseks valikuks.
Sugulindude valik järgneb lindude hindamisele ja aretusväärtuse määramisele. Paremad linnud eraldatakse aretusrühma ning aretuse eesmärgile mittevastavad prakeeritakse. Valikuga eraldame üldisest populatsioonist teatud soovitud genotüübi. Valik on tulemusrikkam kui valime nii isas kui emaslinde.
Sugulindude paaridevalik seisneb väljavalitud ja soovitud omadustega isas- ja emaslinnu paaritamises, et saada parimate omadustega järglasi. Sugulindude paaridevalik on keerukas ja seotud teiste aretusvõtetega nagu suguluspaaritus, liinide ühendamine, krosside loomine jne. Tuntakse homosügootset ja heterosügootset paaridevalikut. Puhasaretuse korral, eriti liinide loomisel, tehakse tavaliselt homosügootset, hübriidide loomisel aga heterosügootset paaridevalikut.
Noorlindude suunav kasvatamine tähendab tingimuste loomist genotüübi täielikuks realiseerimiseks.
Aretusmeetodid jaotatakse tavaliselt kaheks, puhasaretus ja ristamine.
I Puhasaretus
- Liinaretus
- Liinide ühendamine
- Sugulasliinide (inbredliinide) aretus ja tõusisene ühendamine
II Ristamine
- Tarberistamine
- Vahelduv ristamine
- Sisestav ristamine
- Vältav ristamine
- Uudikristamine
- Sugulasliinide (inbredliinide ristamine)
III Hübridiseerimine
- Tarbeloomade saamine
- Uute tõugude kujundamine
Liinaretus on tõu struktuuri kujundamise meetod. Üksikliinid oma eripära ehk genotüübilise erinevusega annavad võimaluse tõusiseseks lahknemiseks. Liiniks nimetatakse linnukasvatuses suure jõudlusega tõulindude rühma, mis põlvneb ühest omadustelt väljapaistvast eellasest ja kelle järglastel on teatud kehaehituse tüüp ja jõudlusomadused. Liinaretuses säilitatakse ja arendatakse edasi liinialustaja omadusi valiku ja ühtliku paaridevalikuga ning sobivate üleskasvatamis-, söötmis- ja pidamistingimuste loomisega.
Liini kujundamise esimesel etapil valitakse välja silmapaistvad isaslinnud ja hinnatakse neid järglaste järgi. Järglaste omaduste hindamise põhjal selgitatakse välja nende heade omaduste päritavus.
Teisel etapil liini täiustatakse. Jätkatakse valikut, eraldatakse liinialustaja järglaskonnast paremad, kõige tüüpilisemad linnud liini jätkajateks ning paaritatakse neid jõudluselt ja tõuomadustelt sobivate emaslindudega, kes on võimelised liinialustaja omadusi säilitama. Liini jätkavaid isaslinde tuleb kontrollida järglaste järgi.
Kolmas etapp on kontrollperiood. Sellel etapil kontrollitakse liinialustaja järglasi ja tehakse valikut järglaste järgi. Liini kujundamise kõigil etappidel peetakse munatoodangu arvestust, hinnatakse munade omadusi, viljastatust, kooruvust, elujõulisust, kehamassi, lihaomadusi, kasvukiirust, kehaehituse tüüpi, sulgimise kiirust jne. Ühtlasi paljundatakse suuretoodangulisi linde.
Liine ühendatakse kahe eri liini lindude omavahelise paaritamise teel eesmärgiga täiustada olemasolevat liini, saada suure jõudlusega linde või kujundada uusi liine.
Liini täiustamiseks valitakse teise liini emaslinnud homogeense paaridevaliku põhimõttel. Nad peavad olema üsna lähedased täiustatavale liinile, et liini omadused laiali ei valguks ja liinile omane genotüüp ei kaoks. Seejuures peavad nad järglaste elujõulisust suurendama. Liine ühendatakse nii tõu- kui tarbekarjades sugu- ja tarbelindude saamiseks.
Sugulasliinide (inbredliinide) aretus ja tõusisene ühendamine on linnukasvatuses kõige laiemalt kasutatav võte. See kujutab endast veresuguluspaaritust mitme põlvkonna vältel astmes II-II, s.o venna-õe ja poolvenna-poolõe paaritust. Selle tulemusena suureneb järglaskonna homosügootsus ja omadused muutuvad püsivamaks aga lindude elujõulisus väheneb. Inbriidingdepressiooni tõttu tuleb teha järglaskonnas regulaarselt valikut ja mittesobivad linnud prakeerida.
Peale sugulasliinide aretamist tuleb katsetada nende ühendamiseks sobivust. Sobivuse korral saadakse hea jõudlusega hübriidlinnud. Sugulasliinide ühendamine (kross) kutsub esile heteroosi.
Ristamine
Tarberistamise eesmärk on saada häid tarbelinde – hübriide. Selleks paaritatakse kahe või mitme tõu linde omavahel ja saadud ristandeid ei kasutata tavaliselt sugulindudena. Linnukasvatuses saadakse tarberistamise teel nii broileri kui ka munakanakrosse. Munakanakasvatuses ei ole tarberistamise osas viimasel ajal vajadust, kuna sugulasliinide ühendamine on andnud häid tulemusi. Otstarbekas aga on tarberistamine lihakanakasvatuses broilerite tootmisel.
Vahelduvristamine on tarberistamise vorm, kus ristatakse kaht või enamat tõugu ning saadud ristandemaslinde paaritatakse vaheldumisi eri tõugude isaslindudega. Esimesest ristamisest saadud ristandeid ristatakse teises põlvkonnas juba kolmanda tõuga ja saadud ristandeid jälle uue tõuga. Ristamist korratakse nii mitu korda, kui mitut tõugu ristatakse. Seejärel tõugude vahetuse tsükkel kordub. Vahelduvat ristamist võib teha ka eri liinidega. Kõige sobivamaks on osutunud kolme tõu vahelduva ristamise süsteem.
Sisetava ristamise eesmärk on olemasoleva tõu parandamine või täiustamine. Ristatakse üks või kaks korda ning aretust jätkatakse puhasaretuse põhimõttel. Parandaja tõug on vaja valida nii, et uute omaduste kinnistudes ei halveneks need omadused, mida tahetakse tõus säilitada, või halveneksid need minimaalsekt. Esimese põlvkonna ristandite hulgas on vaja teha ranget valikut ja õiget paaridevalikut. Edaspidisel puhasaretusel hakkab parandaja tõu mõju järjest vähenema. Sobib ka liinide omaduste parandamiseks või täiustamiseks.
Vältav ristamine. Vähelevinud linnukasvatuses. Tavaliselt parandatakse sel teel ühte tõugu ristates neid kõigis põlvkondades teise parandaja tõuga. Parandaja tõu isaslindudega paaritatakse parandatava tõu emaslinde.
Uudikristamine on uute tõugude aretamise võte. Eesmärk on aretada kahe või enama linnutõu ühendamise teel uus tõug.
Sugulasliinide ristamine. Paaritatakse kahe eri tõu sugulasliini linde. Need liinid on omavahel väga erinevad, heterosügootsed. Peale tõuliste erinevuste on neil veel veresuguluspaarituse teel kujunenud sugulasliinide erinevused. Saadud hübriidid on tugeva elujõuga ja heteroosi tõttu ka suure jõudlusega.
Allikas:
- Aretus – Lindude tõuaretuse alused, Jaanus Hämmal