Kanade põlvnemine, aretus ning arengusuunad.

Õpetlane Ch.Darwin tegi kindlaks, et praegune kodukana põlvneb bankiva kanast. Bankiva kana elutses Kagu-Aasias, Indias ningSunda saartel. Kodustamisel ja tuhandeaastase valiku tulemusel ning paremate pidamis- ja söötmistingimuste loomisega on aretatud palju mitmesuguseid kanatõuge. Valik on toimunud peamiselt kehamõõtude ja munevuse suurendamise suunas. Saavutused sel alal on väga suured. Kui bankiva kana kaalus umbes 800g ja munes aastas 10-15 muna, siis ulatub praeguste kultuurtõugu kanade eluskaal 4-5 kilogrammini ja ei ole haruldased need juhud, kui kanad munevad aastas 250 ja rohkem muna.

Tänapäeva tööstuslikus linnukasvatuses kasutatavad linnutõud ja krossid on enamasti saadud keerukate ristamiste tulemusena. Maailmas loendatakse üle 100 majanduslikult arvestatava kanatõu. Pidevalt aretatakse juurde uusi tõuge ja tõurühmi. Suund on puhtatõuliste kanade arvu vähenemisele. Puhtatõulisi linde peetakse vaid sellisel hulgal, mis on hädavajalik hübriid e. tootmiskanade tootmiseks ja uute liinide aretamiseks. Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse peaaegu eranditult hübriidllinde ehk tootmislinde (eri tõugude ristandeid või sama tõu eri liinide ühendamisel saadud linde).

Mitmeid erinevaid kanatõuge kasvatavad asjaarmastajad, neid säilitatakse ka genofondide kollektsioonides. Kanabroilerite tootmise aluseks peetakse tänapäeval kahe või enama tõu spetsialiseeritud liinide ristamist. Kanabroilerite tootmiseks kasutatakse kahe- kuni viieliinilisi krosse. Kanatõud jaotatakse muna, liha-muna, liha, võitlus- ja dekoratiiv- ehk ilukanadeks. Peaaegu kõigist tõugudest on aretatud ka kääbuskanad, umbes 1/3…2/5 suuruses nominaaltõust. Kanatõugude jaotamise aluseks võib olla ka nende jaotamine aretusregioonide kaupa (näit. P.-Ameerika kanatõud, Kagu-Aasia kanatõud jt). Majandusliku väärtusega kanatõuge on üle 100, kusjuures ühel tõul võib esineda kuni 16 erinevat sulestiku värvust (sulestikumutanti-teisendit).

Munakanatõugudest kõige tuntum on valge leghorn, aretatud 1837. a. Itaaliast USA-sse sisseveetud itaalia valgete munakanade baasil, ristates neid hispaania ja minorka munakanatõugudega ning võitlus- ja dekoratiivkanatõugudega. 1870. a. toodi leghornid USA-st Inglismaale, kus lisati dorkingi kanatõu verd. Aretati musta, kollase põldpüüvärvusega ja valge sulestikuga leghornid, kelledest laiemalt levisid kaks viimast. Põldpüü värvi sulestikuga leghorni tibud on autoseksed. Valge leghorni tõu tunnusteks on täiesti valge sulestik, lihthari, valged keskmise suurusega kõrvalapid, kollased jalad. Praegu tuntakse väga palju valge leghorni teisendeid (genotüübilt erinevaid populatsioone). Nüüdisaegne valge leghorni kana kaalub 1,6…1,8 kg, hakkab munema 20…21-nädalaselt ja muneb aastas 290…310 muna, millede keskmine mass on 60…62 g. Valgete leghornide kõrval on tuntud ka põldpüüvärvusega leghornid, keda nüüdisajal madalama munatoodangu tõttu kui valgetel leghornidel kasvatatakse vähe.

Allikad:

• Linnukasvatus I, 2007, Tartu
• www.pikk.ee
• Linnukasvatus, prof. E.E. Penionžkevitž, 1954