Hiina hani
Hiina haned põlvnevad Mandžuurias, Põhja-Hiinas ja Siberis elunevaist kügar-e luikhanedest. Iseloomulikuks tunnuseks on kügarjas kasv otsmikul.
Sulestiku värvuselt eristatakse halle, pruune ja valgeid isendeid. Hiina hanele on iseloomulik pruun jutt kaelal ja seljal (valgetel isenditel on jutt hall), mis jääb dominantse tunnusena püsima ka ristanditel.
Pea on pikk, nokk keskmise pikkusega ja tumeda värvusega, otsmikul suur kügar, kael meenutab luige kaela, kere munajas, rind ette ulatuv, jalad keskmise pikkusega ja tumeda värvusega.
Emashanede kehamass ulatub 4…4,5, isashanedel 4,5…5,5 kg-ni. Hiina tõugu emashanesid peetakse headeks munejateks, aastas saadakse neilt kuni 80, mõningate allikate kohaselt isegi kuni 100 muna. Seetõttu sobivad nad uute hanetõugude aretamisel kasutada emasvormina.
Munade keskmine mass on 150…160 grammi.
Haudeinstinkt on nõrk. Munema hakkavad hiina haned 9…12 kuuselt.
Kooruvus hauduma pandud munadest on 75…80% .
60…70-päevaste noorhanede kehamass on 3…3,5 kg.
Nende puuduseks peetakse liha vähest mahlakust ja väiksemat tapasaagist, kui teistel tõugudel.
Hiina hanetõu ristamisel teiste hanetõugudega on loodud rida hea munaproduktiivsusega hanetõugusid: holmogori, gorki, kubaani jt.
Allikad:
- Linnukasvatus II, H.Tikk, V.Tikk, M. Piirsalu 2008
- Linnukasvataja käsiraamat, A. Kruus, 1964
- Hanekasvatus, L. Lepajõe, A. Lill, I. Nõmmisto, 1985
- Linnukasvatus, prof. E. E. Penionžkevitš