Kasvatatavad tõud

Nandu (Rhea Americana)

Suur lennuvõimetu lind, kel puudub rinnakukiil, tiivad on vähearenenud, jalad kolme varbaga.

Täiskasvanud isendite pikkus on 127 – 140 cm, kõrgus 1,5 ning kaal 20 – 27 kg. Isaslinnud on kasvult suuremad kui emaslinnud. Suurimad isased võivad kaaluda kuni 40 kg, olla 183 cm kõrged ja 150 cm pikad, kuigi nii suuri linde kohtab harva.

Nandude looduslik levila on Lõuna Ameerika idaosa, mis ulatub Brasiilia kirdeosast kuni Argentina keskosani asustades pampasid, kamposid ja avatud metsaalasid. Sarnaselt jaanalinnule ja emule on tegemist hea jooksajaga, kes suudab ühe sammuga läbida kuni 1,5 meetrit ja saavutada kiiruse kuni 60 km/h.

Nandudel on kohev, pruunikas/hallikas sulestik, mis on igal indiviidil väga varieeruv. Üldiselt on isase sulestik tumedam kui emasel. Looduses esineb ka albiinosid, eriti Argentinas. Vastkoorunud nandud on hallid pikkade tumedate triipudega

Nandud on kõigetoidulised süües lehti, seemneid, juuri, vilju, ka putukaid jt. selgrootuid, sisalikke, konni, väikseid linde, madusid. Nad on võimelised sööma suurtes kogustes kiletiivalisi ning neid ei tundu nõelamine häirivat. Mõnikord kogunevad nad raibete ümber, et toituda kärbestest ning neid on nähtud söömas põuaperioodil surnud või suremas kala

Väljaspool pesitsusperioodi elavad nandud  rühmadena kus isendite arv karjas võib ulatub 10-100 isendini.

Rühmad hajuvad laiali sigimisperioodil, mis on talvel.

Kui suured rühmad laiali hajuvad, moodustavad nandud kolm lahtist rühma: üksikud isased, emaste kari, mis koosneb 2–15 emasest ja noorloomade kari (1-aastased). Sellel perioodil muutuvad isaslinnud üksteise suhtes agressiivsemaks.

Sel ajal ilmub isaste kaelale lai tume rõngas. Iga isaslind hõivab oma ala ja kaitseb raevukalt selle piire. Omavahelistes raevukates võitlustes kasutatakse nii jala-kui nokalööke. Võitjale jääb territooriumile ja kaotaja lahkub uut kohta otsima.

Olles territooriumi hõivanud hakkavad isaslinnud püüdma emaste tähelepanu häälitsedes, sirge kaelaga ülakeha tõstes ja oma sulestikku saputades. Nad tõstavad oma tiivad ja võivad mõnda aega niimoodi joosta. Mõnikord saputavad nad jooksmise ajal tiibu lausa metoodiliselt. Kui isased on emaste tähelepanu võitnud, hakkavad nad kutsuvalt häälitsema ühe kindla emase poole. Tihti kõnnivad nad samal ajal väljavalitud emase kõrval või ees ning sirutavad tiibu ja madaldavad pead. Displei jätkudes muutub isasloom intensiivsemaks ning hakkab oma kaela raputama ja sellega õhus kaheksakujulisi liigutusi tegema. Seejärel toimub paaritumine ning isane juhatab emase enda pesa juurde.

Munemise ajal on isane tavaliselt juba pesal ning käitub emase suhtes agressiivselt, varjates pesa tiibadega. Mõne aja pärast ta rahuneb ning lubab emasel pesa äärele muneda. Isane veeretab muna pessa.

Pesades võib olla kuni 80 muna, mille on munenud erinevad emased. Emased võivad muneda 5–10 muna. Tavaline pesa suurus on siiski 26 muna ja munad on munetud 7 erineva emase poolt.

Nandu isased on polügüünsed ja emased polüandrilised. See tähendab, et emased liiguvad sigimisperioodil ringi, paaritudes erinevate isastega ja munedes nende pessa muna. Seejärel lahkuvad nad paarituma mõne teise isasega. Isased on seevastu paiksed, hoolitsevad pesa ja poegade eest ning tegelevad haudumisega. Haudumine toimub ainult öösel ja varahommikul ning kestab 39 päeva.

Nandu munad on mõõtmetelt väiksemad kui jaanalinnu munad. Need on ligikaudu 13 x 9 cm suured ja kaaluvad keskmiselt 600 g. Koor on värskelt rohekaskollane, valguse käes värvus tuhmub.

Pesa on ehituselt lihtne, maapinna sisse kraabitud kergelt kausjas ase. Pesa asub varjatud kohas ja selle ehitavad isased. Nad tassivad lehti, rohtu ja oksi ning jätavad need pesa ümber. Kõik munad kooruvad 36 tunni jooksul, isegi kui munade vanuse vahe on 2 nädalat.

Nandud saavutavad suguküpsuse 2–3 aasta vanusena.

Tehiskeskkonnas kasvatamine

Nandusid peetakse sageli farmides, kus kasvatatakse põllukultuure, mille suhtes nad on ükskõiksed – näiteks teraviljapõldudel või eukalüptisaludes. Selle põhjuseks on see, et linnud söövad suurtes kogustes suuri põllumajandusele kahjulikke selgrootuid – jaaniussi, rohutirtse, lutikaid ja prussakaid.

Nandu eelistab mitmekesist dieeti. Nende toitumine põhineb taimsel toidul, vähem mineraal- ja loomsetel toitudel. Peamised süsivesikute ja kiudainete allikad on nisu, oder, mais ja kaer. Heina jaoks sobib mahlane sööt, mis koosneb ristikust ja muudest heinamaal kasvavatest rohttaimedest. Toored ja keedetud kartulimugulad, porgandid, peet muutuvad mineraalide ja vitamiinide allikaks talvel – sügisel. Noortele lindudele soovitatakse täisööta, kuna nende valgusisaldus on kõrge.

Majapidamises kasvatatakse neid kolmel viisil:

  • Intensiivne;
  • Poolintensiivne;
  • Ekstensiivne

Esimene meetod sarnaneb kariloomade tööstusliku pidamisega. Teine võimalus on kesktee intensiivse ja ekstensiivse vahel. Kolmas hõlmab lindude hoidmist looduslikele tingimustele võimalikult lähedases keskkonnas ja pidamistingimustes.

Soojal aastaajal peetakse linde suurtes aedikutes, mis on piiratud metallvõrguga, mille silma suurus on 30×30 cm ja kõrgus vähemalt 2 meetrit. Silma suurus võrgul on oluline seetõttu, et liiga suure silma korral võivad nandud pea sealt läbi pista ja ennast vigastada.

Talvel viiakse linnud statsionaarsetesse linnumajadesse, kusjuures iga pere asub eraldi arvestusega 10 ruutmeetrit ruumi ühele täiskasvanud isendile. Laed peaksid olema kõrgusega vahemikus 270–300 cm. Lindla põrand peaks olema kuiv ja puhas ning puhtuse tagamiseks kaetud saepuru või õlgedega. Osa ruumist on tahtlikult liivaga kaetud, et lindudel oleks võimalus võtta liivavanne.

Oluline on meeles pidada, et paaritusperioodil on isaslinnud sageli agressiivsed teiste isaste, aga ka inimeste suhtes. Seetõttu peaks linnukasvataja arsenalis olema spetsiaalne umbes 2 meetri pikkune konks, millega ohu korral isaslinnu pea maa vastu suruda.

Allikad:

  • https://et.wikipedia.org/wiki/Nandu
  • https://tallinnzoo.ee/animal/nandu/
  • https://www.serengeti-park.de/en/nandu-rhea-americana/
  • https://en.wikipedia.org/wiki/Rhea_%28bird%29