Muskuspart

Muskuspartide paljusid teisendeid ei ole seni ametlikult tõugudeks tunnustatud. Teisendite eristamise aluseks on lindude sulestiku värvus, mille poolest muskuspardid on väga varieeruvad. Rohkem on levinud valgetiivaline must, valgetiivaline sinine, must, valge, sinine, must-valge, sini-valge. Tuntakse 11 muskuspartide värvuse geenmutatsiooni.

 

Kodupartidega võrreldes on muskuspartidel suur ja lai kere, mistõttu ka isasmuskuspartide kehamass ulatub kuni 6,5, emaspartidel 3,5 kg-ni. Muskuspartide võimsad ja pikad (30…35 cm) tiivad tagavad lindude hea lennuvõime. Nende pealael on pikemad, kergelt püstised suled, Ärrituse korral moodustavad need suled omapärase tanutaolise tuti. Laubal silmade lähedal asetsevad neil erilised näärmed, mis suguperioodil võivad eritada muskuslõhnalist nõret, sellest on tuletatud ka nende nimetus. Noka alusel ja ümbruses paiknevad lihanibud. Varvaste vahel on ujulestad, kuigi muskuspardid pole ulukitena mitte vee-, vaid metsalinnud. Varvastel on neil suluspesitsejana tugevad ja teravad küünised, mida tuleb talitajal alati arvestada.

Muskuspardid ei prääksu nagu kodupardid, vaid häälitsevad sisisevalt. Suguinstinkt on neil veel küllalt sesoonne. Munade viljastatus langeb munemisperioodi lõpupoole tunduvalt. Munemist alustavad muskuspardid 6…9 kuu vanuselt, aastane toodang on 60…120 muna, muna mass 70…80 g. Muskuspardi munade hautamiskestus on keskmiselt 34 päeva.

Muskuspardikasvatus on eriti levinud Prantsusmaal, Kanadas, Itaalias ja Hollandis. Tendents muskuspardiliha tootmise suurendamisele iseloomustab kõiki arenenud linnukasvatusega maid. Seetõttu on hakatud muskuspardiliha tootmiseks looma ka kitsalt spetsialiseeritud liine ja krosse. Juhtivaks aretusfirmaks on kujunenud prantsuse “Grimaud Freres”. Firmas on loodud 4 spetsialiseeritud muskuspardiliini ja 3 tööstuslikuks tootmiseks sobivat krossi.

Autor:  Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Comments are closed.