Kasvatatavad tõud

Araucana

Araucana avastasid hispaanlased peale Tšiili vallutamist, aastal 1500, kus teda peeti tavalise kodukanana.Tšiilis nimetati neid ka džunglikanadeks. 

Tõug kiratses kuni 1920 aastani, kuni teda eksponeeriti Londonis. Araucanat eristas teistest tõugudest muna värvus, mis oli helesinisest oliivroheliseni. Veel tähelepanuväärsem oli asjaolu, et erinevalt teistest munadest ulatus araucana helesinine munavärvus ühtlaselt läbi munakoore, mitte ei olnud ainult pealispinnal. Prof. Castolle on arvamusel, et sinine munavärv ongi tulnud L-Ameerika metsikult džunglikanaliselt, kes munes helesiniseid mune ja kodustati ammu enne Hispaanlaste saabumist.

Araucana  on saanud oma nime Arauca provintsi järgi Põhja-Tšiilis.

Araucanal on kaks erinevat standardit – Põhja-Ameerika ja Briti standard. Viimast tunnistatakse ka Uus-Meremaal ja Austraalias.

Sulestiku värvuselt eristatakse musta, valget, sinist, hõbedat, tuhmkollast ja musta rinnaga punast värvust.

Tõu iseloomustus Briti standardi järgi:

Sulestik on vastu keha liibuv. Udusuled on hallid (v.a. valgetel lindudel). Tiivad suured ja tugevad, vastu keha hoidvad. Araucanad on vägagi lennuvõimelised. Hästi arenenud sirpsaba. Silm erkoranž. Väike soovitavalt kolmerealine herneshari on erepunane ja kanal peatupsu sees peaaegu nähtamatu. Peatups on väike ja madal, ei tohi kindlasti varjata nägemist. Kõrvatupsud varjavad kuulmekäike, habe. Lokutid puuduvad. Jalad keskmise pikkusega ja tugevad, kõikidel värvustel (v.a. käo värvilised) mustad, hallid või oliivikarva. Käo värvilisel valged hallide täppidega. Neli varvast hästi harali.

Sabatul versioonil on tagumik ümar, sadulasuled hästi arenenud. Sabasuled puuduvad täiesti. Kõrvatupsud on silmatorkavalt suured ja katavad kuulmeava täielikult. Sabatud linnud on sabaga versioonist pisut väiksemad. Helerohelised, tumerohelised või oliivikarva munad. Kuked kaaluvad 2,7-3,2 kg, kanad 2,25-2,7kg.

Kanad munevad 200-240  helesinist, helerohelist kuni oliivrohelist  ca. 60 grammist muna aastas. 

Tõsised vead ja puudused, mida vältida: 

Liiga lame rind ja püstine kehahoiak. Oravasaba või vildak saba. Peatups liiga suur või liiga väike. Peatupsu või habeme või kõrvatupsude puudumine. Hari ei ole herneshari, vaid lehterhari, lontis või keerdus. Kana hari suurem minimaalsest võimalikust. Silmade värv standardist erinev või pärlsilmad. Kollased või standardist erinevad jalad, sulisjalad. Udusulgedes valget. Ebaühtlane või laikudega rinnaku värvus.

Allikad:

  • The Araucana Poultry Club of Great Britain
  • British Poultry Standards 5th Edition, Victoria Roberts, 2003
  • Popular Poultry Breeds, David Scrivener, 2009