Hanetõugude kujunemine

Hanekasvatusega on inimene tegelenud aastatuhandeid. Hallhanest pärineb enamik maailmas praegu kasvatatavaid hanetõuge. Vanimad andmed hanede kodustamise kohta on pärit Iraanist neljandast aastatuhandest e.m.a. Haned kodustati varem kui teised põllumajanduslinnud, mis on seletatav nende kerge kodustamisega.

Vaatamata asjaolule, et looduses elavad hanelised on üsna kergesti kodustatavad, on 25 metsikust hanelisest kõigest kolme liigi järglased tuntud põllumajanduslindudena. Need on hallhani (Anser anser), kühmnokk-hani (Cygnopsis cygnoides) ja kanada lagle (Branta canadensis).

Ainult üks hanetõug – hiina hani – põlvneb kühmnokkhanest, kes pesitseb ka praegu suviti Põhja Hiinas, Ida ja Kagu Siberis. Kanada lagle kodustatud vormi tuntakse kanada hanena.

Vaatamata sellele, et haned on vanimad põllumajanduslinnud, on nende aretamisel olnud tulemused tagasihoidlikumad kui näiteks kanade ja partide aretamisel. See on seletatav nii hanede konservatiivse pärilikkuse kui ka ilmselt nende ebajärjekindla ja ühekülgse valikuga haneliha ning rasva tootmise suunas.
Käesoleval ajal kasvatatakse hanesid peamiselt noorhaneliha, vähem rasva, maksa ja udusulgede tootmiseks.

Hani kasvab põllumajanduslindudest kõige kiiremini.

Intensiivseim on noorhanede kasv kuni 75nda elupäevani, mille kestel nende eluskaal suureneb 40…50 korda. Nuumatud hane lihakeha võib sisaldada kuni 50% rasva. Juba kahekuiste noorhanede lihakehas on märgatavalt rohkem rasva kui niisama vanadel kanadel või pardibroileritel. Et hanerasv on madala sulamistäpiga ja suure oleiinhappesisaldusega, siis peetakse seda hinnaliseks toiduaineks kui ka ravimiks paljude külmetushaiguste korral. Mõningaid tõuge nuumatakse ülisuure maksa saamiseks (kuni 1,5 kg ühelt hanelt). Sellest valmistatakse delikatesse.

Intensiivse kasvu ajal on noorhaned võimelised tarvitama hästi palju haljassööta, mille arvel on võimalik kokku hoida jõusööta. Ekstensiivsele hanekasvatusele on iseloomulik munatoodangu sesoonsus, väike munatoodang ja sellega seoses väike üleskasvatatud noorhanede arv emashane kohta, noorhanede pikk kasvuperiood (5…6 kuud) ja hanelihatoodangu realiseerimine peamiselt sügiskuudel.

Esimesel elukuul on noorhanede kasvuintensiivsus 200%, teisel elukuul 96%, kolmandal 17%, neljandal 13%, viiendal 6% ja kuuendal elukuul 5%. Kasvuintensiivsuse langus seab tootjate ette vajaduse realiseerida noorhaned lihaks 60…65 päevaselt. Selles vanuses kaaluvad nad 3,5…4,5 kg ja kulutavad 1 kg massiiibe kohta umbes 3…3,5 kg jõusööta.

Hanekasvatustoodangust

Hanekasvatuse põhisuunaks on väga omapärase ja hinnatud maitsega ning aroomiga (ja suhteliselt rasvane) punase liha tootmine. Liha kõrval on aga maailmaturul väga nõutavad hanesuled ja rasvane maks (kuni 1400 g raske), Eestis ka rahvameditsiinis kasutatav hanerasv. Hanesid on sesoonselt võimalik kasvatada kevad- ja suveperioodil karjamaadel, meie tingimustes elektrikarjuse abil kultuurrohumaadel. Sel puhul piirdub segajõusööda kogus ühe noorhane üleskasvatamiseks 2–3 kilogrammiga. Intensiivsel pidamisel (kuni 60–65 päeva vanuseni, 4–4,5 kg kehamassi saavutamiseni) kulub segajõusööta 1 kg kehamassi kohta 2,2–2,5 kg. 1 kg rasvase hanemaksa tootmiseks kulub aga umbes kümme korda rohkem sööta, peamiselt maisi, kui lihatootmiseks.

Eeltoodud tootmisnäitajaid võrreldes näiteks kana- ja kalkunibroilerite vastavate näitajatega, selgub järgmist. Noorhaned saavutavad juba 8-nädalaselt tapaküpsuse. Nende kehamass moodustab selles vanuses 80% täiskasvanud hane kehamassist. Ööpäevane massi-iive on keskmiselt 70 g. Sama vanade kanabroilerite ja kalkunibroilerite kehamass moodustab keskmiselt 60 ja 20% täiskasvanud lindude kehamassist.

Haned munevad üsna intensiivselt 4…5 aastat. Väikseim on munatoodang esimesel munemisaastal. Teisel munemisaastal suureneb munatoodang esimese aasta toodanguga võrreldes 15…25%, kolmandal munemisaastal 30…45%. Mõnel emashanel võib munatoodang suureneda ka 4. ja 5. munemisaastal. Seega on suguhanesid otstarbekas pidada pikka aega. Haneliha tootmisel tuleb arvestada ka hanede bioloogilisi iseärasusi – suurt vastuvõtlikkust välisärritustele, eri rühmade ja perekondade moodustumist karjas, mahlakate ja haljassöötade, sealhulgas ka toorkiurikaste söötade head omastamist, samuti võimet tarbida sööta ka väga väikese valgustatuse korral.

Miks meil hanesid ei kasvatata?

Meil on taludes hanesid kasvatatud rohkem kui kolme sajandi kestel. Märkigem siinkohal, et esimeseks linnukasvatusalaseks raamatuks Eestis oli just nimelt C. R. Jakobsoni poolt 1876. a. kirjutatud “Anid, nende kasulik kasvatamine ja nuumamine”. Haneliha suurtootmisele püüti Eestis üle minna 1967. a., mil moodustati hanefarmid endistes Kohtla-Järve rajooni Mäetaguse ja Rakvere rajooni Põdrangu sovhoosides. Need farmid olid komplekteeritud peamiselt tuluusi, suure halli (tuluusi üks lahktõug), emdeni, reini, viðtinesi ja gorki hanetõugudega. Suguhanede poolintensiivsel pidamisel ja noorhanede intensiivsel üleskasvatamisel soovitud tulemusi aga ei saavutatud. Suguhanede munatoodang (umbes 35–40 muna aastas) jäi väikeseks, munade viljastatus oli katastroofiliselt halb (50–60%) ja seetõttu saadi ühe emashane kohta vaid 10–12 hanetibu aastas. Väga madala riikliku hinna tõttu oli haneliha tootmine neis majandeis ebarentaabel ja sai eksisteerida ainult seetõttu, et kanamunade tootmisest saadav kasum kattis ulatuslikuma osa haneliha tootmiskuludest (näit. söödad).

Miks oli see nii? Hanekasvatuse kitsaskohti oli enne suurfarmide asutamist või nende tegutsemise ajal uurinud prof. C. Ruus, põllumajanduskandidaadid N. Mööl ja A. Lill. Kõik – söötmine, pidamine, hanemunadehautamine ja meile sobivate tõugude kasutamine – näis olevat korras. Normaalset tootmistaset suurfarmides aga ei saavutatudki. Eesti Vabariigi taassünniga toimima hakanud turumajandus likvideeris need mitterentaablid farmid kiiresti. Hiljem, kui suurtest hanefarmidest, Põdrangu viimasena, haned olid 1995. a. likvideeritud, ostis AS Jarmi Hanekasvatus Taeblas Eestisse uuesti sisse hanede põhikarja, müüs hanetibusid ja haneliha, kuid likvideeris hanekasvatuse 1997. a. kui ebarentaabli.

Tagantjärele tark olles tuleb Eestis suurfarmide hanekasvatuse ebaedukuse põhjuseks pidada peamiselt valesid pidamistingimusi. Me tahtsime veelinnu, hane, panna praktiliselt samadesse pidamistingimustesse kui kanad ja kalkunid. Tahtsime nende jaoks luua, õigemini neid sisse talutada tootmise (inimese) jaoks ökonoomsesse keskkonda, arvestamata, et sel puhul on linnud koos suures mitmesajapealises karjas kinnisel pidamisel (laudas), et neil puudub pesemise ja sulgede puhastamise võimalus, vees paaritumise võimalus ning suguperioodil liikumisvabadus. Lindude pidamissüsteem tuleb aga luua linnu (sigimis-) füsioloogiast lähtudes, mitte vastupidi.

Kas Eestis saab hanesid kasvatada?

Võib vastata, et saab küll. Kuid lähtudes Eesti väga väiksest turust ja turuhindadest, ei ole meil reaalne suures mahus ise toota hanetibusid. Hanetibud või hane haudemunad tulevad ilmselt kas Poolast, Ungarist, Taanist või Saksamaalt sisse osta. See tuleb odavam kui suguhanede pidamine n-ö. otsast peale. Suguhanede pidamine tuleb kõne alla siis, kui on olemas vastavad ruumid, vähemalt 0,03–0,04 ha suurune (paisutatud) veekogu ja rohumaad. Kui üks nendest tingimustest puudub, läheb tibude tootmine tunduvalt kallimaks. Näiteks tarbib üks täiskasvanud hani ainult laudas ja solaariumis pidamisel 90–100 kg segajõusööta. Karjamaa olemasolu korral on tarbimine aga 1/3 võrra väiksem.

Kindlasti peaks olema ka oma inkubatoorium. Ühele maaperele võiks olla jõukohane pidada 1500–2000 põhikarja hane, s.t. toota 38 000–50 000 hanetibu. See kataks praegu täielikult nõudluse hanetibude järele Eestis. Haneliha tootmise kõrval on täiesti perspektiivne ka hane udusulgede tootmine. Esimest korda kitkutakse hanelt udusulgi 10 nädala vanuses, edaspidi iga 6 nädala järele. Tavaliselt saadakse esimesel kitkumisel umbes 80 g udusulgi, igal järgneval kitkumisel aga rohkem, kuni 140 g. Udusuled on väga hinnaline (kuni 100 USD kg) ja nõutud kaubaartikkel. Aga ka ränk käsitsitöö. Praeguse tööpuuduse puhul maal võimaldaks udusulgede kitkumine mõnevõrra inimestele tööd anda.

Rasvase hanemaksa tootmiseks ei ole Eestis isegi mitte rahuldavat väljavaadet. Tehnoloogiliselt vast saaksime noorhanede sundnuumaga rasvase maksa tootmisega hakkama, kuid odava nuumasööda, maisi, puudumine teeb toodetud hanemaksa hirmkalliks ja turul konkurentsivõimetuks.

Kokkuvõtteks

Eestis puuduvad praegu suguhanekarjad, kus toodetakse tibusid müügiks, ja mille baasil saaks oma haneliha toota. Osa talunikest ja sesoonselt põllumajanduslinde pidavad teised elanikkonnakihid aga soovivad linde, sealhulgas just hanesid, kasvatada. Et 2–5 suguhane pidajad hanetibusid ei müü, tuleks leida linnukasvatusspetsialist, kes hakkaks hanemunade või -tibude sissetoomist Eestisse korraldama. Kuigi vabariigi veterinaarmäärustikud on koostatud sellise tegevussuuna vastu, tuleks leida siin erinevaid võimalusi. Eestimaa ei peaks jääma omal maal toodetud hanelihata.

Allikad:

• Hanekasvatus, L.Lepajõe jt. 1985
• Linnukasvatus II, 2008 Tartu
• Tõuloomakasvatus NR. 1 MÄRTS 1999
• www.pikk.ee