Hook Bill part

See parditõug on ilmselgelt saanud nimetuse oma erilise allapoole kaardus noka kuju ja põhilise kasvatamise asukoha järgi. Ameerikas kutsutakse teda „Dutch Hookbill”, Saksamaal „Krummschnabelenten”, Prantsusmaal „Noord Hollandse Krombekeend”, Hollandis „Noord Hollandse”.

Antud linnu päritolu puhul on väga palju oletusi ja üsna vähe fakte. Oletatakse, et Hollandi Kõvernokk pardi (Dutch Hook-bill) juured on kaug-idas (Avicultura magazine (August 1990, J. Bonenkamp), kuna sarnase välimusega parti on leitud sealsetel esemetel. Hetkel neid siiski seal teadaolevalt enam ei ela.

Esimesed tõendusmaterjalid sellise allapoole kaardus nokaga pardiliigi eksistentsi kohta Euroopas pärinevad 17. sajandi maalidelt ja kirjanikelt. 18 sajandil ilmunud raamatus „A Natural History of Bird” on kirjeldatud antud liiki ning seal on ka illustratsioonid mõlema soo välimiku kohta.

Hollandi autor Robert T. Maitland kirjeldab oma 19. sajandi lõpus ilmunud raamatus „Handboek voor de vergorgie en kennis van Ganzen, Zwanen en eenden” kõvernokk pardi kolme välimikku niimoodi:
1. Valge sulestik, roosa ja tugevasti kõverdunud nokk (Canard polonais)
2. Must-valge, vahel tutiga; tinahall nokk (Canard sabreur)
3. Sini-hall sama värvi nokaga.

Samas on ka kirjeldusi värvuse kohta, kus tavavärvidele lisaks on punast, kollast, pruuni või halli (Harrison Weir „Our Poultry and All About Them”, 1902). Ka Charles Darwinilt, kes pidas neid oma hoovis, on kirjeldus nende kohta.
Sadu aastaid kasvatati neid parte Hollandis nii, et nad ööbisid lautades, öösel munesid sinna ja hommikul lendasid kanalitele ja jõgedele otsima toitu kuni õhtuni, mil naasid lautadesse. Tibud haudusid nad ise välja ja viisid samuti poldritele, jõgedele ja kanalitele toituma.
Väidetavalt enne esimest maailmasõda peeti neid linde sadade tuhandete kaupa põhja-Hollandis. Räägitakse, et siis vesi reostus, hakkas levima paratüüfus, mis pardimunade söömisega kandus inimestele ning nende partide pidamine hääbus.

1980-ndateks aastateks olid nad peaaegu väljasurnud ja järgi oli üksnes mõnikümmend isendit. Tänu Hans van de Zaani pingutustele koguti siis kokku viimased 15 lindu ja alustati Hollandis säilitamise-taastootmise programmi. Aastal 2000 viidi esimesed Hollandi kõvernokk pardid Ameerikasse. Hetkel on olemas väikesed tõukarjad nii Inglismaal, USAs kui ka mandri-Euroopas.
Neid parte kirjeldatakse kui vastupidavaid, mahlase lihaga häid munejaid, kelle munad on üldiselt sinakad-rohekad, vahel ka valged. Kehahoiak mõnevõrra püstine, kael ja keha on pikad ja peened, lestad oranžid.

Kasutusala: Näitustel, muna, liha
Mune: 100-225 enamjaolt sinist muna aastas.
Päritolu: Aasia?
Kaal: Isased: 2 – 2.25 kg, Emased: 1.6 – 2 kg.
Klassifikatsioon: kerged Värvid: Dusky Mallard, White-bibbed Dusky Mallard, White. herinckhave.nl

Kasulikku:
• Hollandi kõvernokk pardid on nii Euroopas kui USAs haruldased ning oletuslik sugulindude arvukus on 200-400 parti. Nad on head munejad, üldiselt väga vaiksed, taltsad ja uudishimulikud.
• Linnud saavutavad suguküpsuse väga varakult – 16 nädalaselt. Noortena on neil suurepärane lennuvõime.
• Hollandi kõvernokk parti tunnustati esimest korda British Waterfowl standardis 1997. aastal.
• Tõu säilitamise eesmärgil on Hollandis loodud programm nende säilimise tagamiseks ja arvukuse tõstmiseks. Antud organisatsioon peab registrit kasvatajate, vereliinide ja eri tõutunnuste kohta, kuna juba on antud tõul kaotatud värvused nagu Black, Black-bibbed, Yellow, Apricot, Blue, Grey, White with Black, Mallard. Kõvernokk pardid on võetud ohustatud liikide nimekirja.
• On täheldatud, et nende partide ristamisel sirgnokaliste partidega tulevad paljud järglased lühema ülanokaga – see võib põhjustada linnu surma raskendatud toitumise tõttu.
• On väidetud, et neid kasutati jahipidamisel metspartide meelitamisel ja viltune nokk aitas neid eristada jahilindudest (Broekman „Waterfowl Spring“, 1987).
• Välimiku järgi võib oletada, et hetkel säilinud isendeid on ristatud või nad on ise ristunud teise põhja-Hollandis väga populaarse olnud valgerinnalise pardiga.
• Kasvatajad on kirjeldanud, et nad on rahulikud pardid ja isased on emaste suhtes hoolivamad kui teiste parditõugude puhul, mistõttu ei pea olema nii hoolas isaste-emaste suhte jälgimisel.
• Ameeriklane Dave Holderread kirjutas oma raamatus „Storey’s Guide to Raising Ducks“ (2011), et on olemas kolme noka kujuga kõvernokkasid: ekstreemne, keskmine ja sirge. Parim ristamismeetod on ekstreemselt kõverate nokkadega lindude ristamine sirgete nokkadega lindudega, kuna ekstreemselt kõverate nokkadega lindude ristamine samasugustega põhjustab kehva munevust.

Allikad: 

Teksti on koostanud: Uve Mäe

• Jonathan M. Thompson “The Hook-billed Duck. An Anthology.”
• Gerrit Arens „The History of Duck Keeping in The Neterlands”
• https://poultrykeeper.com/duck-breeds/hook-bill-ducks/
• https://backyardpoultry.iamcountryside.com/
• https://livestockconservancy.org/index.php/heritage/internal/dutch
• https://breedsavers.blogspot.com/2011/04/dutch-hook-bills-preserving
• history.html