Kalifornia tuttvutt (Callipepla californica)
Kalifornia tuttvutt on California rahvuslind. Tema looduslikuks levialaks on Põhja-Ameerika läänerannik Lõuna-Californiast Oregoni provintsini. Lisaks sellele on need ilusad linnud viidud ka Hawaile, Tšiili, Argentiinasse ja Uus-Meremaale, kus nad on edukalt aklimatiseerunud ja hõivavad uusi alasid.
Välimus
Väliselt on emas- ja isaslind erineva ning väga efektse ja elegantse välimusega.
Kalifornia tuttvuti peamiseks iseloomulikuks tunnuseks on peas olev tutike, mis koosneb 2-10 (tihedamini 4-6) nääpsukohas kitsenevast ja sule otstes laienevast sulest, mis täiskasvanud lindudel kaldub ettepoole. Sellist peakatet kannavad nii isaslinnud kui ka emaslinnud, aga viimastel on see tutike tagasihoidlikum.
Isaslindudel on kollakasvalge laup, millest kukla poole suundub valge peenike triip. Tumepruuni pealage rõhutab must triip, musta värvi lõug, põskede alaosa ja kõri on piiratud valge poolkuuga. Nokk on samuti must, jalad aga tinahalli värvusega. Selja, rinna, pugu ja saba sulestik on mõlema soo esindajal sarnased, isaslinnul on see vaid natuke erksam. Kalifornia tuttvuti rinnak ja kael on helesinise varjundiga halli värvi ning piki külgesid kulgevad peened valged triibud. Pugu ja sabaalune tuletavad meelde, et need linnud kuuluvad soomusvuttide sugusse: kollakaspruunil taustal on musta värvi soomuseline muster. Noortel isenditel sellist mustrit ei ole. Peale selle, tuti suled on lühemad ja ilma valge servata nagu täiskasvanud lindudel. Keskmise kalifornia tuttvuti pikkus kõigub 25-27 cm vahel, tiib on 11 cm, saba – 9 cm pikk.
Emased on pruuni värvi. See värv varieerub tumedast heledaks, sõltuvalt vuti kehaosast. Tagaküljel on oliivivarjund, kõhul võib olla kollane varjund, kusjuures suled on tumeda servaga.
Looduses elavad kalifornia tuttvutid kuivadel aasadel ja lahtistel avamaadel, kus on tihe ja kõrge põõsastik, ja seda isegi kuni 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Võivad asustada kohti inimese läheduses, kui neile meeltmööda koht on sobiva veekogu kõrval, milles nad saavad janu kustutada. Need kanalised toituvad rohttaimede seemnetest, mõnikord söövad puude vilju, nende seemneid, aga ka erinevaid väikeseid lülijalgseid. Päevasel ajal on aktiivsed, öösiti magavad puudel. Suurema osa päevast veedavad maapinnal, neid on päris raske sundida õhku tõusma. Kalifornia tuttvuttidel tuleb meelde tiibade olemasolu vaid ohtlikel hetkedel, mil nad vupsavad lenneldes teisele kohale, mis ei ole kaugel.
Külmal ajal elavad tuttvutid suurtes parvedes ja otsivad toidupoolist koos, kuid kevadeks eralduvad paaridesse. Juba märtsikuu alguses alustavad isaslinnud armumängudega: sirutavad tiibu ja keksivad emaslinnu ees, kohevil rinnasulgedega, lastes kuuldavale heliseva karje: “Kaaah, kaaah!” Nii kestab see senini, kuni emaslind ei tagane isaslinnu aktiivsest pealetükkimisest ja ei nõustu paaritumisega. Pesa ehitab emaslind vahetult maapinnale. Selleks ta kaevab väikese lohu ja vooderdab selle pehmete kuivade rohukõrtega. Ühes pesas on tavaliselt 10 kuni 14 tumepruunide täpikestega muna, millest ligikaudu 22 päeva pärast kooruvad väikesed, udusulgedega kaetud linnupojakesed. Haudumisperioodil valvab isaslind pesa ning hoiatab kiskjate lähenemisel. Emaslinnu hukkumisel võib isaslind asendada emaslindu ja iseseisvalt haududa. Vutipojad lahkuvad vanemate juurest juba neljanädalaselt ja moodustavad omad väikesed parvekesed.
Eluea pikkus on ligikaudu 3-4 aastat.
Kasvatamine tehiskeskkonnas
Kalifornia tuttvutte on parem kasvatada soojas kliimas kuna nad vajavad jalutusaedikut ja miinimumtemperatuur on +10 C samas ekstreemolukordades talub ta lühiajaliselt ka miinustemperatuuri.
Tavaliselt hoitakse kalifornia tuttvutte kodustes tingimustes aedikus. Kuna looduses vutt magab ja puhkab puuoksal või sobivates põõsastes, siis aedikussegi soovitatakse paigaldada keskmistes mõõtudes pärisoksi või alternatiivina mõni nende imitatsiooni. Tihti hoiavad linnukasvatajad neid vutte teiste kodulindudega koos.
Dekoratiivsete vuttidena ei soovitata pidada puuris, sest nende sihtotstarve on olla silmarõõmuks, mitte aga muneda (selleks on ka sobivamaid ja odavamaid liike). Tegelikult mõjub kalifornia tuttvuttide pidamine puuris nende imelisele välimusele negatiivselt.
Kodustes tingimustes sööb kalifornia tuttvutt heameelega kõrstaimi: purustatud mais, nisu, rukis, hirss, jm teraviljad. Paljud linnukasvatajad söödavad linde hommikul ja õhtul teraviljaga, päeval aga pakuvad märgsegusid, milles on riivitud porgandit, peeti, lõigatud kapsast (võib ka terveid kapsalehti anda). Soojal aastaajal lisatakse segudesse peenestatud lutserni, ristikheina jms mahlast rohtu. Talvel võib naturaalsete vitamiinide puudust korvata nisu või hirsi idudega. Märgsegudesse soovitatakse regulaarselt lisada kondi- või kalajahu, mis on vajalik luustikule ja munakoore moodustumisele. Märgsegusid antakse doseeritult, et liigne sööt ei rikneks. Piisab lindude mõnepäevasest jälgimisest, et määrata ühe korra annuse suurus. Söödakünas peavad pidevalt olema purustatud teokarbid või peenkruus, kriit.
Kalifornia tuttvuttide kasvatamiseks kodus on vaja luua neile tingimused, mis on ligilähedased loomulikule. Kui see õnnestub, siis on ka lootust, et linnud on altid ise oma tibud välja hauduma. On võimelised hauduma kuni 12 muna, haudumisaeg on 22 päeva. Kuna see alati ei õnnestu, siis sageli võetakse emaslindudelt munad ära ja paigutatakse inkubaatorisse. Kalifornia tuttvutid on pesasse munejad, aastas munevad 100-110 muna kaaluga 11g. Suur protsent viljastamata munasid on tekkinud linnupaari kokkupanemise protsessi ja loodusliku viisi eiramise tõttu. Koorunud tibud on võrdlemisi nõrgad ning seepärast tuleb nende eest hoolitseda eriti tähelepanelikult. On teada juhtumeid, mil vutimunad olid paigutatud haudujakana hoole alla ning koorunud kanaema suhtus vutitibudesse kui oma poegadesse, luues neile ellujäämiseks kõik vajalikud tingimused.
Allikad:
- https://fermerok.info/kalifornijskij-perepel
- http://fermagid.ru/perepela/105-kalifornijskie-khokhlatye.html
- https://fermilon.ru/hozyajstvo/ptitsevodstvo/kalifornijskie-perepela-opisanie-porody.html