Põhja-Ameerika ulukkalkun ja temast aretatud kodukalkun kannavad ühist nimetust Meleagris gallopavo. Kalkunite kodustamise aeg on tänaseni täpselt teadmata. Ameerika avastamise ajaks (1492 a.) olid kohalikud – indiaanlased – ulukkalkuni juba kodustanud.
XIX sajandi algul hakkasid USA kalkunikasvatajad-selektsionäärid tegelema Euroopas levinud kalkunite ja ameerika ulukkalkunite ristamisega. 1860. aastal demonstreeriti esmakordselt pronkskalkuneid, kelledest on aretatud enamik tänapäeva kalkunitõuge.
Kalkun on suurim põllumajanduslind. Raskete tõugude täiskasvanud isaslindude eluskaal ulatub 18…20 kg-ni, emaslindudel 10…12 kg-ni. Noorkalkunid kasvavad üsna kiiresti: 5-kuised isaskalkunid kaaluvad 7…9, emaskalkunid 5…6 kg.
Kalkuniliha on omapärase maitse ja kõrgete dieetiliste omadustega: see sisaldab palju inimese poolt kergesti omastatavat proteiini. 50…60% kalkunilihast moodustab nn. valge liha, mille dieetilised omadused on eriti head: selles leidub keskmiselt 23…24% kergesti omastatavat proteiini.
Munatoodang võib ulatuda 50…100 munani ühel munemisperioodil. Emaskalkuni kohta on seega võimalik üles kasvatada 35…70 kalkunibroilerit.
Kalkunitel on bioloogilisi iseärasusi, mis raskendavad nende kasvatamist: isas- ja emaslindude eluskaalu suur erinevus, aeglane suguküpseks saamine ja suhteliselt lühike munemisperiood, kalkunitibude ja noorkalkunite kõrgendatud nõudlikkus ratsiooni toorproteiini ja vitamiinisisalduse suhtes ning tibude tundlikkus pidamisrežiimi suhtes.
Kalkunitõud
Kalkunitõugude arv pole eriti suur. Maailma kalkunikasvatust iseloomustab raskete kalkunikrosside järjest laienev levik. Lihakehasid ei realiseerita tervetena, vaid poolfabrikaatidena või kulinaarselt töödelduna. Nii on võimalik raskete krosside kalkuneid paremini kasutada ja ära jäävad suurte lihakehade müügiraskused.
Maailmas enamlevinud tõugudest võib märkida veel :
- Valget hollandi kalkunid
- Punased bubooni kalkunid
- Norfolki mustad kalkunid
Käesoleval ajal põhineb kalkunite aretus samadel printsiipidel nagu kanabroilerite aretus: tõu piirides valitakse välja liine, mis garanteerivad järglaste kõrge kasvuintensiivsuse, suure elusmassi ning kõrge munatoodangu, hea söödakasutuse noorlindude kasvatamisel, samuti lihakeha hea välimuse. Liinide ristamisel on loodud hulk 2-, 3- ja 4-liinilisi krosse.
Uute kalkunikrosside loomisega tegeletakse spetsialiseeritud aretusmajandites pidevalt. Aretusfirmadest on tuntumad Hollandi firma “Kulen”, Inglise firmad “British United Turkeys” ja Sun Valley Poultry LTD”, USA-s suurfirma “Nicolas Turkey Breeding Farm”. Firma “BUT” tuntumad krossid on big 5 ja big 6. Selle krossi isaskalkunite kehamass 12-, 16- ja 20- nädalaselt on ca 4,1 5,9 ja 7,4 kg, kusjuures söödakulu moodustab vastavalt 2,4, 2,9 ja 3,4 kg 1 kg juurdekasvu kohta.
Kalkunid alustavad munemist keskmiselt 7,5-8,5 kuiselt. Normaalseks munemiseks on vajalik emaskalkunite täiendav valgustamine ligikaudu 30 ööpäeva jooksul enne munemisperiood algust. Intensiivne munemisperiood kestab 5-6 kuud, millele järgneb 3-4 kuud kestev sulgimine. Sulgimise ajaks munemine lakkab või on munemisintensiivsus väga madal. Kogu aasta kestel haudemunade saamiseks tuleb põhikari komplekteerida kaks korda, kevadel ja sügisel, kasutades samaaegselt emaskalkunite sundsulgimist, et saada sugulindudelt mune kahe munemisperioodi kestel. Sundsulgimisele allutatakse 5-6 kuud munenud kalkunid, isalinde sundsulgima ei panna, see vähendaks nende hilisemat viljastamisvõimet. Sundsulgimisega on võimalik saada 2,5-3 kuise munemispausi järel veel 90…100% esimese munemisperioodi toodangust. Esimesel munemisperioodil munevad kalkunid tavaliselt rohkem kui järgmisel munemisperioodil.
Emaslindude individuaalseks paaritamiseks soovitatakse pidada raskete tõugude puhul üks isaskalkun 10-15 emaskalkuni, keskmise raskusega tõugude puhul 16-18 ja kergete tõugude puhul 19-20 emaskalkuni kohta. Korralike pidamistingimuste korral on isaskalkunid hea viljastamisvõimega 4-5 kuud. Sulgima hakkavad nad tavaliselt 2-3 kuud emaskalkunitest varem. Isaskalkunite sulgimise korral langeb nende viljastamisvõime 20-30% ja munade viljastatus ulatub vaid 50%-ni. Viljastatuse tõstmiseks munemisperioodi teisel poolel soovitatakse hoida põhikarja reservis 2-3 kuud nooremaid isaskalkuneid, keda peetakse lühendatud valguspäeva (8-9 tundi) tingimustes.
Kalkunite juures alustab paaritumist eranditult emane. Peamiseks tunnuseks seejuures on emaslinnu lösutamine isaslinnu läheduses või otsib emaslind karja hulgast isaslinnu ja lösutab selle ette allapanule. Tihti saabub kogu karjas emaslindudel paarituskihu korraga. Sel juhul lösutab iga isaslinnu ümber mitu emaslindu. Nii emas- kui ka isaskalkunid eelistavad kindlaid paarituspartnereid. Emaskalkuneist 5% muneb viljastatud mune juba järgmisel päeval pärast paaritust. Mitmete teadlaste andmetel jäävad spermatosoidid emaskalkuni suguteedes eluvõimelisteks kuni 60-70 päevani.
Allikad:
- www.pikk.ee
- Linnukasvatus II, (2008 Tartu)
- Kalkunikasvatus, Harald Tikk (Tallinn 1983)