Leghorn

Leghorni kanatõugu tuntakse juba üle 100 aasta. Praeguseks on leghorni kanad kõige levinum munakanatõug kogu maailmas. Tavaliselt arvatakse, et oma nimetuse said leghorni kanad Itaalia sadamalinnalt Livorno, mille kaudu juba 19. sajandi keskel veeti kohalikke valgeid itaalia kanu Ameerikasse. Livorno nime hääldati inglise keeles „leghorn“ ja nimetus kandus üle ka välja veetud kanadele.

On avaldatud ka arvamust, et tõu nimetus pärineb inglise keelsetest sõnadest „leg“ (jalg) „horn“ (sarvollus). Mõeldud on siin nende kanade kollaseid sarvevärvusele sarnanevaid jalgu ja nokka. 1837.a USA-sse viidud valgeid kanu ristati seal minorkade, hispaania võitlus- ja dekoratiivkanadega. 1870 aastal toodi leghorne USA-st Inglismaale, kus neile lisati dorkingite verd. Mitmete ristamiste tulemustena suurenes tunduvalt leghorni kanade muna toodang, kehamass ja munade keskmine mass. Saadi musta, kollase ja põldpüüvärvilise sulestikuga leghornid, kuid laiema leviku osaliseks said vaid põldpüüvärvusega ja valge sulestikuga populatsioonid. Pruune leghorne on aretatud laialdaselt Taanis, selle teisendi eeliseks on asjaolu, et pruuni värvuse tõttu, ei torka kanad metsakohtades röövlindudele ja loomadele silma, samuti ei määrdu nad nii kergesti kui valged leghornid. Ent pruunide leghornide munevus on väiksem.