Kasvatatavad tõud

Partide põlvnemine ja tõud

Kodupardid põlvnevad sinikael-pardist kes käesoleval ajal sisustab tihedasti Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid kodustati arvatavasti mitmes maailmajaos üheaegselt, 3-4 tuhat aastat e.m.a. Euroopas kodustati part Rooma Impeeriumi õitseajal. Muskuspart kodustati Lõuna Ameerikas enne Ameerika avastamist.

Koduparte on aretatud peamiselt lihatoodangu ja lihaomaduste parandamise, mõningaid tõuge ka kõrge munatoodangu suunas. Pardid kohanevad kergesti mitmesuguste pidamistingimustega. Parditibud kasvavad kiiresti. Pardibroileri kaal suureneb tapaküpseks saamise ajaks (49-56 päevaks) kuni 60 korda. Põhikarja lihatõugu pardilt võib saada ühe munemisperioodi jooksul (6-7 kuud) 140-150, munatõugu partidelt 200-250 muna. Seega on ühe põhikarja emaspardi kohta võimalik aastas saada rohkem kui 200 parditibu ja toota 400-500 kg pardiliha.

Pardid hakkavad munema 5-6 kuu vanuselt. Erinevalt teistest põllumajanduslindudest munevad nad alates kella 2-3st öösel kuni kella 10-ni hommikul.

Pardibroilerite tootmisel tuleb arvestada asjaolu, et pardibroilerid alustavad kohe pärast sulestiku kujunemist (alates 55-65 elupäevast) juvenaalsulgimist, mis kestab 50-60 päeva. Sel ajal nende kasv aeglustub ja rohkete sulekontsude tõttu ei ole neid võimalik realiseerida. Seepärast tuleb pardibroilerid realiseerida ettenähtud vanuses, 49-52 päevaselt.

Partide bioloogiliste iseärasuste hulka kuulub ka nende võime süüa mitmesuguse päritoluga loomseid söötasid, samuti nende suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42), kiire ainevahetus, tundlikkus suure CO2, NH3 ja niiskusesisalduse suhtes, ning kartlikkus.

Pardid erutuvad kergesti, seetõttu tuleb kinni pidada kindlatest talitus– ja söötmisaegadest, samuti vältida muid linde häirivaid tegureid.

Parditõud

Partidega tehtav aretustöö on enamikul juhtudel olnud suunatud nende lihaomaduste parandamisele, kuid on püütud suurendada ka nende munatoodangut. Seetõttu jaotatakse parditõud tootmissuuna alusel 3 rühma: liha-, liha-muna, munatõud.

Põhiliselt kasvatatakse pekingi parditõul põhinevaid valge sulestikuga spetsiaalselt aretatud pardikrosse, kuid eramajapidamistes on säilinud varem sissetoodud ja kohalikest pardipopulatsioonidest saadud ristandeid. Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse sobivate pardiliinide ja krosside loomiseks ka teisi parditõuge.

Lihatõugu pardid

Lihatõugu pardid on kiirekasvulised ja suure kehamassiga. Tapaküpseks saavad nad 50…55 päevaga, olles siis 2…3 kg rasked.

  • Pekingi part
  • Ruaani part
  • Eelsberi part

Tähtsamad krossid

Tuntumaiks aretusfirmadeks on “Cherry-Valley” (pekingi tõug) ja “Cortlang” (eelberi ja kampelli tõug). Teisi tõuge spetsiaalaretuseks (krosside loomisel tööstuslikuks pardiliha tootmiseks) praktiliselt ei kasutata. Krossides saavutavad pardibroilerid 47 päevaga kuni 3 kg kehamassi ja kulutavad seejuures 1 kg juurdekasvuks 2,8 kg sööta.

Liha – munatõugu pardid

  • Orpingtoni
  • Kaiuuga pardid (korallpardid)

Munatõugu pardid

  • Kampelli
  • India jooksupardid
  • Kampelli (khaki-kampelli) pardid

Ilupardid

On mitmeid parditõuge, mida kasvatatakse põhiliselt ilusa välimuse tõttu. Tuntuim neist on mandariinpart. Ta on väikesekasvuline, kuid väga kaunilt paigutunud ja värvunud sulestikuga.

Teine tuntum ilupart on karoliinpart, kes pärineb Põhja-Ameerikast. Mõlemad ilupardid on väheste kulutustega peetavad parditiikidel ja teistel veekogudel.

Allikad: