Valge paabulind (Pavo cristatus alba)
India paabulinnu valge variatsioon. Keha pikkuseks on 100-125 cm, saba pikkuseks 40-50 cm, “silmakestega” kaunistatud sulgede pikkuseks 120-160 cm. Isane kaalub 4-4,25 kg.
Isaste iseloomulikuks tunnuseks on tugev pealmiste kattesulgede kasv, mida ekslikult peetakse sabaks.
Valge värvusega. Emastel puuduvad pikad sabasuled.
Levialad
Laialdaselt levinud Pakistani, India ja Sri Lanka aladel kuni 2000 meetrit merepinnast. Elutseb džunglites ja metsades, kultiveeritavatel maa-aladel, eelistades võsasid, metsatukki ja jõeäärseid alasid.
Looduses
Paabulinnud on loomult üsna vaiksed, kuid armastavad häälitseda enne vihma. Paabulinnu hääl on tuntud, kuid pigem kurikuulus, kuna tema karje on järsk ja ebameloodiline ning pigem meenutab see saba peale astutud kassi kräunumist.
Toiduks tarbivad need linnud metsikuid ja kultuurseid teravilju, mille järgi on nad valmis ka põllule minema. Kusjuures pikk saba ei ole segavaks faktoriks, liikudes kõrges rohus või võsas.
Emase meelitamiseks demonstreerib isane oma saba erksaid värve, ajades selle puhevile seda katkendlikult väristades. Pärast seda, kui emane on näidanud üles huvi, keerab isane talle selja, justkui oma ilu varjata püüdes. Isane näitab kukalt nii kaua, kuni emane hakkab tema eest hoolitsema.
Paljunemine
Paabulind on polügaamne – isane elab 3-5 emasega. 2- kuni 3-aastaselt saavutab suguküpsuse. Paljunemisperiood kestab aprillist septembrini. 4 kuni 10 muna asetatakse otse maapinnale. Vangistuses võib muneda kuni 3 korda aastas. Haudumisaeg 28 päeva. Kuni 1,5-aastane noorel isasel on emasisendiga sarnane sulestik, tüüpilised täiskasvanu suled saab ta alles kolmandaks eluaastaks. Eluaja pikkuseks on keskmiselt 20 aastat.
Ülalpidamine
Paabulindude ülalpidamine majanduslikes tingimustes, näiteks Venemaa keskvöötmes Moskva rajoonis ei tekita suuri raskusi. Vaatamata oma päritolule soojadest idamaadest on ta aklimatiseerunud ja ei ole oma keskkonna ilma tingimuste suhtes nõudlik.
Alustuseks oleks vajalik kindlaks teha, mis eesmärgil soovite paabulinde ülal pidada:
- kogu Teie territooriumil vabalt ringi liikuvaid paabulinde,
- teatud piiratud ilualal pesitsevaid paabulinde,
- paabulindude paljundamise ja nende kaunite sulgede turustamise eesmärgil aretamine.
Vaatamata ettekujuteldavale pildile ja oma eesmärkidele on tähtis võimaldada lindudele mõningad ühised tingimused.
Esiteks tuleb eraldada või ehitada ala talviseks ülalpidamiseks, ööbimiseks ning halva ilma (vihm, lumi, rahe) eest varju minemiseks. Vastasel juhul kaotab paabulinnu ilus saba oma kauni ilme, kuna avamaal lohistaks ta seda mööda porist ja mudast maad, muru, teeradu jms, eriti sügisesel perioodil. Peale selle eelistab paabulind leida halva ilma eest varju ning ei soovi vihma käes märjaks saada. Samuti on tähtis varustada eraldi ala pidevalt söögi- ja joogialaga, et vältida liigset uudishimu koera/kassi toidukausi, basseini jms vastu.
Antud ala võib ehitada puust, mis on selleks parim materjal, kuid võib kasutada ükskõik milliseid ehitusmaterjale. Peamised asjaolud, mida tuleb materjali valimisel meeles pidada, on see, et lõpptulemus oleks niiskusevaba ning puudub tuuletõmbuse risk. Ruumi kõrguse piirangud puuduvad, kuid soovituslik ja mugavaim variant on vahemikus 2 kuni 2,5 meetrit.
Ruumi temperatuur – paabulinnud on üsna taluvad madalate temperatuuride suhtes. Näiteks on teada juhtumeid, mil vaatamata võimalusele olla siseruumis, ööbisid linnud õues, kuigi termomeeter näitas -28° C. Sellegipoolest on varjualune neile vajalik ning ei tasu arvata, et selleta saab ka hästi hakkama.
Välisfassaadist, optimaalsetest suurustest ja sisevarustusest
Paabulindude varjualuse väline ilme oleneb puhtalt omaniku fantaasiast ja soovidest. Võib luua onnitaolise või keskaegses stiilis lossi. Kuid vastavalt soovile võib ehitada ka lihtsa aiakuurile sarnase disainiga – vastavalt iseenda maitsele ja eelistustele. Siseilme puhul tuleb silmas pidada mitut tegurit, aitamaks vältida probleeme. Seinad peavad seestpoolt olema siledad, ilma mistahes naelte või muu väljaulatuva ehitusmaterjalita. Vastasel juhul võib see tekitada probleeme, kuna paabulinnud on uudishimulikud ning armastavad mekkida kõiksugu asju. Kui seinamaterjaliks on valitud kivi, siis on väga soovituslik see pahteldada. Kui Otsustades mõne puidumaterjali variatsiooni poolt, tuleks igal juhul see seestpoolt töödelda vineeriplaatidega.
Põrand nii puit- kui ka kiviruumis tuleb teha hööveldamata servatud laudadest. Pole vajadust kulutada raha ja osta hööveldatud laudu, eriti kuna põranda jaoks pole hööveldatud lauad tehnoloogiliselt õigustatud.
Ruumis sees on vaja ehitada kaks asja: õrs, mis kujutab endast pikka ümarat keppi kogu ruumi piki- või põikilaiuses. Kinnitada tuleb see põrandast vähemalt 1,5 m kõrgusel. Sobivaimaks variandiks on kasutada pehmeid puuliike: pärn, mänd jms. Teise asjana, paabulindude väljapääsu ava. Ava suurus on umbes 35х35 cm ning mugavust silmas pidades tuleks see teha vahetult ukse alumises osas 10-12 cm kõrgusel ukse alumisest äärest. Ava võib teha ka sissepääsu ukse vastaspoolel, nii nagu kellelegi meeldib, sõltuvalt konkreetsetest tingimustest.
Pesad tuleb ehitada kuuri. Jooksuaeda (voljääri) puistatakse jõeliiva ja peenkruusa, mis on vajalikud korrapäraseks paabulinnu toidu seedimiseks. Samas korraldatakse ka „tuhavannid“. Jooksuaias peab olema ka värske vesi.
Ehkki paabulinnud on teratoidulised, võib nende toiduratsioonist 30-40% terasööta asendada keedukartuli segatisega. Sellele on hea lisada peenestatud värsket rohelist. Talvel ja varakevadel, mil ei ole rohesööta, võib segatisse lisada heinajahu või –puru ning ka riivitud juurvilja. Paabulinde toidetakse kaks korda, paljunemisperioodil aga kolm korda päevas. Talvel hommikuti toidetakse iduteradega. Paabulind sööb ööpäeva jooksul umbes 200 gr kontsentraate ja 400 gr värsket rohelist.