Ida-sinivutt (Coturnix chinensis)

Ida-sinivutt (Coturnix chinensis, vananenud nimetusega Excalfactoria chinensis) on faasanlaste sugukonda põldvuti perekonda kuuluv lind, maailma väikseim kanaline.

Erinevates riikides kasutusel olevad nimetused: King Quail, Button Quail, Chinese Painted Quail.

Teaduslikult kirjeldas ida-sinivutti esimesena Linnaeus 1766. Ta tegi seda kõige laiema levilaga alamliigi C.c. chinensis põhjal, kes elab kõikjal Indohiinas Sri Lankalt kuni Lõuna-Hiina ja Taiwanini. Ülejäänud alamliigid elavad Filipiinidel ja Indoneesias, lääne suunas Andamanide ja Nicobarideni, ida suunas Bismarcki saarestikuni ning lõuna suunas Põhja- ja Ida-Austraaliani. Mõni alamliik on kohastunud eluga mägimetsades. Uus-Guineas kohtab teda kuni 2,2 km kõrgusel. Kokku on neid 10 alamliiki.

Tegemist on linnuga kes on linnukasvatajate hulgas juba pikki aastaid olnud hästi populaarne kuna tänu tema heale kohanemisvõimele tehiskeskkonnaga on ta igati sobilik ka aretuseks ja paljundamiseks neis tingimustes. Seetõttu on tänapäeval välja töötatud ka arvukalt erinevaid ida-sinivuti värvimutatsioone.

Ida-sinivutt on kuni 14 cm pikk ja kaalub 45–70 g.

Hea hoolitsuse korral võivad ida-sinivutid tehiskeskkonnas elada kuni 13 aastat vanaks, aga tavaliselt elavad nad 5–7 aastat. Looduses kahjuks kõigest keskmiselt 1,5 aastat.

Looduslikes tingimustes ei erine ida-sinivuti eluviis ja käitumine teistest kanalistest, kelle seltsi ka tema kuulub. Vutid lendavad ainult suure ohu korral, äärmisel juhul, näiteks ehmatuse korral, enamasti nad jooksevad mööda maad. Toiduks on peamiselt eri sorti taimed, putukad ja vihmaussid.

Vutipaar teeb endale pesa mõnda ulualusesse, nagu mõni väiksem lohk või auk maapinnal. Emane muneb 6 kuni 12 muna, mida ta ka ise haudub 16 päeva jooksul.

Linnupojad on väga pisikesed, kimalasest mitte eriti palju suuremad, kuid üsna aktiivsed liikujad ning kiired kasvajad. Juba 3 päeva jooksul tekivad vutipoegadel lennutiibade suled ning 14 päeva pärast on nad täiesti võimelised lendama. Kolm nädalat pärast sündi saavutavad noorlinnud poole oma täiskasvanud vanema kaalust ning kahe kuu vanuselt on nad suguküpsed.

Ida-sinivutt kodustati juba ammuilma Hiinas, kus teda kasvatati ilu pärast. Talvel oli kombeks neid taskus kanda ja nendega siis käsi soojendada. See tava kajastub põldvuti perekonna endisaegses ladinakeelses nimes Excalfactoria, mis tähendab ‘soojendav’. Euroopasse toodi nad 1794.

Tehiskeskkonnas peetakse neid tavaliselt paaridena. Ida-sinivutt lendab väga harva, ainult erijuhul, nii et nende lindla või puur tuleks ehitada seda eripära silmas pidades. Lindla pindala ei tohiks olla vähem kui 1,5 ruutmeetrit, arvestada tuleb ka sellega, et territooriumile on vajalik tekitada erinevad varjualused. Need võivad olla näiteks majakesed maa peal, suur puukoore tükk, mis kataks puuri/lindla nurka. Varjualuseks sobivad ka erinev rohi või madalamad põõsad. Säärased kohad on vutile hädavajalikud esmalt pesa tegemiseks ja munemiseks, sest puhta põrandaga puuris vutt ei mune. Peale selle on vahel vutil vajalik koht enda peitmiseks kaitseks võimaliku agressiivse puurikaaslase eest.

Ida-sinivutil on liigile omane looduslik eripära, mis seisneb ohutunde korral kiires vertikaalses lendutõusus. Seetõttu on vajalik vuttide ülalpidamisel kindlasti selle asjaoluga arvestada, eriti madalates puurides kõrgusega alla 50 cm, ning paigaldada puuri lakke võrk (avauste suuruseks 5mm), mis kaitseb neid pea ära löömise eest ning ennetab traumade tekkimist.

Vutid armastavad väga liivavanne, seega on vajalik teha neile umbes 4-5 cm sügavune liivavann. Anum või ala selleks võiks olla kaetud või kinnine, vältimaks liiva edasikandumist mööda tervet lindla põrandat.

Täiskasvanud ida-sinivutte toidetakse erinevat sorti teraviljasöötadega, putukatega, jahuussidega, tükeldatud rohelisega, munasöödaga, millele lisatud erinevaid  mikroelemente.

Tibu eas on täiseti sobilik anda vutitibude jõusööta.

Allikad:

  • https://et.wikipedia.org/wiki/Ida-sinivutt
  • https://animaldiversity.org/accounts/Coturnix_chinensis/

 

 

Comments are closed.