Kalkunitibude peensoole ummistumine

Kalkun on hulgulind, kes vabapidamisel kasutab toitumiseks nii loomset (putukad, röövikud) kui ka taimset (seemned, pehmemad taimeosad) sööta. Sama kehtib ka kalkunitibude ja noorkalkunite kohta. Kalkunite intensiivsel pidamisel ja neile peale segajõusööda rohelise materjali söötmisel peab arvestama asjaoluga, et etteniidetud haljassööta söövad nad aplalt, kalkunitibud ja noorkalkunid kuni kolmanda elukuuni  ei ole aga võimelised allaneelatud rohelist materjali  (ristiku- ja eriti valge ristiku ning kõrreliste heintaimede ädalad) lihasmaos küllaldaselt peenestama, et see läbiks normaalselt peensoole.

Lihasmakku jõudnud pikad (2-10 cm) taimelehed, valge ristiku puhul ka õied ja õievarred, õigemini nende juhtkimbud, ei allu lihasmao ja seedekivikeste purustavale toimele, vaid neist moodustuvad lihasmao ühesuunaliste hõõrdeliigutuste tõttu juhtkimpudest koosnevad kera- või värtnataolised moodustised. Need lükatakse lihasmaost jõuliselt kaksteistsõrmiksoolde. Viimase peristaltika ei jõua tavaliselt enam tekkinud ummistust likvideerida. Ummistuse tagajärjel tekib soolepõletik, mis muutub mädaseks ja lind sureb 3-5 päeva jooksul. Ainult segajõusööta saanud ja siis äkki peenestamata rohelist materjali söönud kalkunitibudest võib sellise (teadmatusest) söötmise tagajärjel hukkuda kuni 75%. Kalkunitibudele tuleb haljassööta hoolikalt peenestada, nii et osakeste suurus ei ületaks 2cm. Vabalt liikudes nokib kalkunitibu kasvavalt taimelt ainult väikesi lehetippe ja -tükikesi, ette niidetud haljasmaterjali puhul ei ole selleks võimeline.

Comments are closed.