Mandariinpart (Aix galericulata)

Pesitseb Ida-Aasias, kuid metsistunud asurkondi on ka Suurbritannias alates 20 sajandi algusest ning Iirimaal 1978 aastast, hiljem ka Prantsusmaal ja Šveitsis. Leide paljudes teisteski Euroopa riikides, seal hulgas ka Eestis. Need linnud pärinevad kuuest paarist kelle 1929. aastal vabastas Jean Delacour. Peamiselt kohatakse kooldunud kaldapajude, roostiku ja muu varjava taimistuga järvedel ja jõgedel.

Välimik

Kehamass on 0,4-0,55 kg. Eluiga 9-12 aastat. Üsna väike ja jässakas, pika saba ja lühikese peaga. Sugupooled selgesti eristatavad. Mandariin isasparte eristatakse emaslindudest punaka noka, paksema tuti, kollakamate jalgade ja üldise läikivama välimuse järgi. Isaslinnul on peas pikkadest metalselt küütlevatest sulgedest tutt, eespool vaskpunane, keskel siniroheline ja tipus sinakasvioletne. Külgedelt lisanduvad nendele silmast tahapoole ulatuvad pikad valged suled, Kaela külgedel on rippuvad teravaotsalised roostjad suled. Kõige seespoolsem hoosulg kummalgi tiival on kolmnurkse purje laadselt laienenud, olles ülaltpoolt roostjas ja alt läikivvioletne. Tiivaküüdus on läikiv, rohekassinine. Puguala ja rinna eesosa on tumedad, ruugjaspunased ja läiklevad. Tuhmmustal rinnaküljel on kaks valget põikivööti. Kehaküljed on kollakaspruunid peenelainelise mustriga. Keha allpool on valge.

Emaslindude sulestiku värvus on määrdunudhall,  peenete valgete „sangadega“ valgete „prillide“ kitsa valge vöödiga nokatüvikul, valge lõua- ja kurgualusega, külgkere jämedate heledate tähnidega.

Pesitsemine

Looduses pesitsevad mandariinpardid kevadel ja seda järgivad nad ka Austraalias pesitsedes septembrist-detsembrini. Mandariinpartide paaritumismäng on üks paremini jälgitud veelindude hulgas Austraalias. See sisaldab hulgaliselt liigutusi ja manöövreid, mis näitavad isaslinnu iga sulepartii osa. Kõige atraktiivsem on nende hulgas demonstratsioon raputamine, mille käigus isane ujub püstises asendis hoides tiibu üleval. Torkab pead vette ja siis tormab ülespoole, samal ajal pead ja saba järsult raputades ja häälitsedes. Demonstratsioonid on mõeldud kõikidele emastele, emasel on see eest valikuõigus kellega paaruda. Emane õhutab väljavalitud isast järsu nokaga näitamisega ning pehmelt häälitsedes. Paaritumine toimub vees ja sellele eelneb peaga „pumpamise“ demonstratsioon. Kui mandariinpardid on paarunud siis nad on väidetavalt üheskoos paarina kauem kui teised veelinnud. Looduses pesitsevad nad põhiliselt puuõõnsustes veekogu lähedal või selle kohal. Isane osaleb pesakoha otsingutel, kuid harva siseneb pesaõõnsusse.

Kasvanduses linnud võtavad hea meelega omaks pesakastid või tühjad puutüved. Soovitatud pesakast peaks omama põhjaserva pikkust ja kõrgust 30 cm. Horisontaalses kastis on sisene ramp aitamaks ligipääsu emastel pesakambrile ja vähendab munade lõhkumist. Horisontaalselt ovaalne sissepääsuava on nähtavasti eelistatum ja peaks olema laias laastus 7,5 cm kõrged ja 10 cm laiad. Pesa peaks olema tõstetud kui võimalik 0,5-2 meetrit maapinnast ja ligipääs mööda purret või tugevat oksa, nurgaga kuni 45 kraadi. Veekogu lähedale pesa paigutamine ei ole vajalik, aga tuleb kasuks. Pesakast peaks olema täidetud laastudega, saepuruga või turbaga. Emane täidab seda edasi udusulgedega, mida ta teeb kuni kurna täismunemiseni.

„Kuna järglasi olen saanud lendavatelt lindudelt, mitte kupeeritud siis pesakastid on alati kõrgel olnud ja ilma trepita, eelistan alati lendavaid linde.“ Ütles aastaid mandariinparte kasvatav Heiki Kudi.

Haudeperiood

28-30 päeva. Munad on kreemjas valged, läikivad ja mõõdud 49×36,5mm. Muneb igal või ülepäeva. Tüüpiline kurn on 8-12 muna, kuigi on teada ka 18 munaseid. Suured kurnad on tõenäoliselt tingitud mitme emase munemisest ühte pessa. See võib juhtuda kui üks pesa on paremini paigutatud kui teine. Emased naasevad tavaliselt pessa toidupausidelt märgade sulgedega, nähtavasti selleks, et mune niisutada. Üldiselt isased ei osale haudumisperioodis, küll aga võib isane osaleda tibude kasvatamises ja kaitsmises. Esimese kurna munad on tavaliselt viljastamata.

Küsisin Eesti linnukasvatajalt Heiki Kudi´lt kui vanalt saavad mardariinpardid suguküpseks? „ Arvan, et reeglit pole aga esimesel aastal pole järglasi saanud, emane on munenud mõne muna, teinekord näiteks oli esimene aasta  juba 8 muna aga viljastamata, pigem isane pole esimesel aastal valmis“ ütles Kudi.

Koorunud pardipoegade ülaosa on pruun ja kollakas buff alaosa. Silma tagant kuni kaelani õhuke silmariba. Jalad hallid.

Esimest elunädalat on üldiselt peetud kõige kriitilisemaks perioodiks. Pardipojad kasvavad kiiresti. Suled hakkavad ilmuma 2-3 nädala vanuselt ja täissulestiku saavutatakse 6 nädalaselt. Vanematest irduvad nad 5-6 nädalaselt ja lendama hakkavad 10 nädalaselt.

Kunstlik inkubeerimine, ise üleskasvatamine, kasuvanemate kasutamine on laialt levinud. See võib olla halb, kuna osad liinid on valitud nende munemis-mitte tibude üleskasvatamise võime järgi.  Kui sa ei tunne, et emaslind on 100% usaldusväärne, anna talle võimalus emavõimed välja arendada andes talle viupardi, bantami või kodupardi munad haududa pigem kui lihtsalt munad talt ära võtta. Raamatu autor on näinud kuidas mandariinpardid võivad hea meelega haududa ja kasvatada poegi, kui on saanud selleks võimaluse. Kui haududa kunstlikult mandariinpardi mune siis paremad tulemused on saavutatavad, kui munad on korjatud täiskurnana, mitte kohe munemise järel. On teoretiseeritud, et keskkonnamõjud pesas pakuvad optimaalsemat niiskust ja temperatuuritingimusi. See teooria võib olla ka teiste liikide puhul õige.

Ise üleskasvatatud lindude puhul on probleemiks nende lakkamatu soov brooderist välja ronida, nagu nad teeksid seda pesast. See kulutab palju energiat ja jätab pardipojad kehva seisu enda kehasoojuse hoidmisel. Täielikult kaetud brooder on hädavajalik ja vähendatud valgustusega kasutades punaseid lampe, võib vähendada aktiivsust. Teine probleem on osade tibude puhul nende sööma saamine. USAs on edukas meetod kasvatades tibusid põrandapinnaga tasasel puuris, mille põrand on kergelt kaldu ja äravool ühes otsas. Väikesed põhupallid pannakse lampide alla inkubeerimiseks ja suur madal veetops pannakse keskele ja sinna kergelt sisse tilkuv vesi. Toidutükid hajutatakse põrandale laiali, pannes veeanuma alla, veeanumasse ja kandikutele. Pidev vee tilkumine põhjustab toidu liikumise vees ja väikse veenire mööda põrandat. Toidu olemasolu koos selle liikumisega meelitab pardipoega ja stimuleerib sööma.

Noorlinde saab eristada 8 nädala vanuselt, isaslindudel on oranžid jalad ja punakas nokk, emasel rohekas nokk ja ka jalad. Lisaks saab isaslinde kindlaks teha 10-12 nädala vanuselt, sirgete tiibade triipude järgi kolmel kõige sisemisel lennusulel. Emastel on V kujulised triibud.

Noored isased mandariinpardid saavutavad täiskasvanu sulestiku pärast oma esimest sügist (pärast loodusliku varjutuse perioodi).

Söötmine

Loodusest on mandariinpartide toitumise kohta vähe teada, välja arvatud, et nad toituvad nii taimsest kui ka loomsest toidust ja hangivad toitu peamiselt nokkides.

Vangistuses saab liiki pidada väikseteralise seemnetoidu peal, kanasööt või broilerisööt. Lisaks tuleb anda rohelist, näiteks hakitud salat. Liigile meeldivad väga veetaimed nagu Lemmel, Azolla ja Elodea (vesikuusk). Murul karjatamine on samuti soovitatud. Kõrge valgusisaldusega toit nagu valged sipelgad, kärbsevastsed, leotatud lutserni sõklaid muna ja küpsisesegu või tibude starteritoitu võib samuti pakkuda pesitsusaja alguses ( kui looduslikke putukaid ei ole aedikus võtta)

Tammetõrud on mandariinide lemmik delikatess. Söövad veel pähkleid, marju, seemneid, puuvilju. Söögiks sobivad ka konnad, väikesed kalad, putukad ja teod. Ei ütle ära ka teraviljadest.

Pidamine

Mandariinpart on üks kõige kohanemisvõimelisemaid veelinnuliike. Nad on kategoriseeritud kui algajate linnud ja neid peetakse igal pool väikestest A- karkassiga hüttidest õuemurul kuni vabapidamiseni. Enamik pidajaid kasutavad kaasajal suuri lindlaid ja suletud tiike. See annab looduslähedased tingimused hulga ruumiga, et linnud omavahel tülli ei läheks. Mandariinpardid on loomult õelad ja kättemaksuhimulised väikesed linnud (parimas võimalikus mõttes) aeg ajalt, palju rohkem kui Carolina pardid. Nad võivad siiski olla peetud osana segakollektsioonist või kolooniana (kui on piisavalt ruumi) Mandariinpardid Euroopa kollektsioonides ei näi omavat niipalju õelust kui Austraalia lindudel.

Vesi on mandariinpartide jaoks elementaarne tingimus. Vesi tuleb hoida nii puhas kui võimalik. Raamatu autoril on tunne, et need linnud ei ole immunoloogiliselt nii tugevad, kui nad olid kunagi olnud ja viimase aja lahkamised, mida autor on teinud, näitavad surma põhjustena tavalisi keskkonna patogeene, mis tavaliselt ei tohiks probleeme põhjustada.

See on linnuliik kelle kohta raamatu autor vihkab soovitusi anda lindla suuruse kohta. Ta arvab, et piisavalt suur on lindla, kus on piisava suurusega ujumisala, puhkeala, sigimiseks sobivad kastid ja lennuruum (kui kärpimata) pakkudes samas hästi kuiva puhast keskkonda. Tema isiklik minimaalne aedik mandariinpardi paari jaoks oleks 2m kõrge, 3,5m pikk, 2m lai. 50 cm peene jõekruusa alaga ala tagaosas pesakasti ja molutamise jaoks ja 1,5x1m tiigiga ning ülejäänud muru, koos õrrega, mis viib vähemalt 1 m kõrgusele maapinnast ( kuid mitte vee kohale)

Kas neil piirata lendamist, sõltub täielikult sellest, kuidas soovite neid pidada. Kärpimine või tiibade lõikamine on nähtavasti parim valik turvalisuse jaoks. Siiski, kui lindla on planeeritud korralikult ei ole selleks vajadust.

Teksti on koostanud Aljona Lind

Allikad:

  • Guide to… Pheasants & Waterfowl lk. 155-161
  • Linnumääraja lk. 423
  • Linnukasvatus II lk. 114
  • Linnukasvatuse terminid lk. 106
  • https://natworld.info/zhivotnye/mandarinka-utka
  • https://zoolog.guru/pticy/volnye-pticy/utka-mandarinka-obschepriznannaya-krasavica-sredi-ptic-opisanie-i-foto.html

 

Comments are closed.