Rebuperitoniit

Rebuperitoniiti esineb sageli lindudel munemisperioodil. See avaldub kõhukelme ja soolte serooskestade põletikus, mis tekib valminud rebude rebenemise ja kõhukoopasse sattumise tagajärjel.

Rebuperitoniit on väga tõsine seisund ja enamikel juhtudel surmaga lõppev. Mitmed sümptomid võivad olla sarnased munapeetusega, mistõttu tuleb diagnoosimisel olla hoolikas ja kahte erinevat probleemi mitte omavahel segi ajada.

Haiguse arenemine on järgmine. Valminud rebu kest rebeneb ja rebu satub mitte munajuha lehtrisse, vaid sellest mööda kõhuõõnde, kus rebu valgub laiali ja tekitab soolte serooskestade ja kõhukelmepõletikku.

Võib esineda kahte tüüpi peritoniiti :

  • Mitte-septiline rebuperitoniit – baktereid ei esine
  • Septiline rebuperitoniit (kõige levinum) – saastunud bakteritega, tavaliselt E. Coli. Veel on sagedamini tuvastatud Klebsiella sp., Proteous sp., Staphylococcus sp. ja Streptococcus sp.

Rebuperitoniidi põhjused on väga mitmesugused:

  • Salpingiit (munajuha põletik)
  • Munasarjade neoplaasia
  • Tsüstiline munasarja haigus
  • Krooniline rasvumine
  • Liiga suur loomsete söötade hulk söödaratsioonis ning vitamiinide (eriti koliini) puudus
  • Rebuperitoniiti võivad põhjustada nakkushaigused (pulloroos, paratüüfus), mis täiskasvanud lindudel kulgevad peidetud haiguslike protsessidena munasarjas.

Haigel linnul tekib rippkõht, isu kaob, liikumine muutub raskeks, ta kõhnub ja lakkab munemast. Kõhu komplemisel on tunda poolvedelat või tihedat massi, kõhunahk muutub punakassiniseks.

Surnud linnu lahangul ilmneb kõhukelme fibrinoosne põletik ning soolelingudes ja kõhukelmel leidub rebu- ja fibrinoosset massi, mis vastikult haiseb.

Rebuperitoniit diagnoositakse: haiguse ajaloo, kliiniliste tunnuste, füüsilise läbivaatuse ja mitmesuguste diagnostikaseadmete ja laboratoorsete testide abil.

Moodused, mis võivad olla kasulikud rebuperitoniidi diagnoosimisel kanadel:

Füüsiline läbivaatus: kõhupiirkonna palpeerimisel võib tunda suurenenud ja vedelikku sisaldavat kõhtu, ektoopilise (väärasetseva) muna jne.

Täielik vereanalüüs (CBC) : vereanalüüs, mida nimetatakse täielikuks vereanalüüsiks (CBC), mõõdab valgeliblede arvu. Kõrge valgeliblede arv näitab tavaliselt põletikku või infektsiooni. Vere bakterioloogilised külvid võivad aidata tuvastada nakkust või põletikku põhjustavaid baktereid. Antibiootikumide tundlikkuse testimine aitab tuvastada nakkuse raviks kasutatavat antibiootikumi.

Kõhuvedeliku tsütoloogia ja kultuur: Abdominotsenteesist saadud vedelik (protseduur, mille käigus veterinaararst eemaldab nõelaga kõik kõhuõõnes olevad vedeliku) saadetakse diagnostilisse laborisse edasiseks testimiseks.

Radiograafia ja ultraheli: Kõhuõõnes sisalduva vedeliku leidmine.

Munakollase peritoniidi ravi lindudel:

Mitte-septilise munakollase peritoniidiga lindudele võib antibiootikume manustada bakteriaalsete infektsioonide ennetajana. Asitsiidivedelikuga (kõhuõõnes  olev vedelik) lindudel on vajalik teostada abdominotsentees, et kogu vedelik kõhuõõnest eemaldada. Veterinaararst kasutab munakollase vedeliku eemaldamiseks nõela.

Septilise munakollase peritoniidiga lind tuleb esimese asjana stabiliseerida. Veterinaararst võib pidada vajalikuks linnu kliinikusse ööpäevaringsele intensiivravile jätmist. Linnule antakse vedelikku, et hoida teda hüdreeritud ning pikaajalist antibiootikumravi ja hoitakse seda stressivabas keskkonnas soojas. Kui lind ei söö, tuleb sundtoita, oluline on et lind oleks kõrge valgusisaldusega dieedil.  Kui lind on stabiilne ja tugevam, peab ta läbima kõhuõõne puhastamiseks operatsiooni. Veterinaararst võib soovitada ka salingektoomia tegemist e  munajuha eemaldamist. Protseduur väldiks tulevikus munakollase peritoniidi kordumist.

Allikad:

  • https://wagwalking.com/bird/condition/egg-yolk-peritonitis
  • http://www.poultrydvm.com/condition/egg-peritonitis
  • http://www.poultrydvm.com/condition/egg-peritonitis
  • https://wagwalking.com/bird/condition/egg-yolk-peritonitis

 

 

Comments are closed.