Lindude koktsidioos

Koktsidioos ehk uuema nimetusega eimerioos esineb kõikides linnukasvatusega tegelevates ettevõtetes ja hobikasvatajate lindlates ning linnukasvatushoonetes. Koksidioosi täielikult  välistada ei ole võimalik, küll on aga võimalik hoida selle ulatust, levikut ja massilisust kontrolli all ilma, et see põhjustaks nimetamisväärset kahju. Koksidioosi peetakse üldiselt tibude haiguseks, kuid see võib olla ka noorte kanade haigestumise ja surma põhjuseks.

Koktsidioosi põhjustavad erilised parasiidid – koktsiidid, kes kahjustavad tibude soolte, peamiselt umbsoolte limaskesta. Koktsidioos on eriti ohtlik tibudele 20-50 elupäeva vanuses. Nakatumine toimub haigete kanade väljaheidetega saastunud sööda ja joogivee kaudu. Koktsidioos levib tibude hulgas kiiresti ja põhjustab suurt suremust.

Munejatel kanadel esineb peamiselt peensoole koktsidioosi. Sel puhul pole väljaheide verine, küll aga esineb kõhulahtisus.

Tibudel ja kanadel on haigusetekitajaks Eimeria tenella, E. necatarix, E. Maxina, E.brunetti ja E. acervulina, kalkunitel E. meleagrimitis, E. adenoides, E. meleagridis ning hanedel E. Aseris, E. nocens,  E. parvula ja E. truncata. Viimane põhjustab hanedel neerukoktsidioosi.

Eimeria on liigispetsiifiline ning kanade eimerioos kalkunitele ei nakka ja vastupidi. Lisaks kõigele parasiteerivad erinevad Eimeria liigid erinevates soole osades. Et koktsidioosi puhangut diagnoosida, tuleb hoolikalt karja jälgida ning teha laboris teste. Määrata tuleb zootehnilised parameetrid, nagu kasvu areng, söödaväärindus, lindude väline vaatlus ja roojaproovide tegemine.

Haiguse tunnused ja diagnoosimine

Tibud on loiud, suled kohevil, tiivad alla lastud ja kõnnak vaaruv. Esineb pasandus, väljaheited on veresegused.

Peamiste tunnuste ja haiguse kulu alusel eristatakse umbsoole- ja peensoolekoktsidioosi. Umbsoole koktsidioosi tekitajaks on E.tenella. Tibud surevad äkki, korjused on kahvatud, suled kloaagiava ümber verised või siis eritub kloaagist pigistamisel verist nõret. Umbsooled on laienenud ja hüübinud verd pingul täis. Kui haigus on juba mitu päeva kestnud, leidub umbsooles juustutaolist massi.

 E.acervulina ja E. mivati tekitatud peensoolekoktsidioosi puhul on tabandunud kaksteistsõrmiksoole käär. Soolevalendik on normaalsest 2…3 korda laiem ja selle sisu veresegune. E. maxina,st ja E. necatrix´ist põhjustatud haiguse korral on peamised muutused peensoole distaalses osas. Peensool on gaasi täis, soolesein paks ja soolesisu veresegune. E. maxima invasiooni korral leidub veriseid koldeid ka pärasooles. Kui tekitajaks on E. necatarix, siis on pärast kõhuõõne avamist näha juba läbi sooleseina valkjaid täppe – šizontide kolooniaid. E.brunetti infektsiooni puhul esinevad muutused peensoole lõpposas ja umb- ning pärasooles. Peensoole limaskest on põletikuline ja kohati lahti, moodustades soolevalendikus limamembraane. E.hagani, E.mitis ja E.praecox üksikuna haigust ei põhjusta.

Koktsidiooside tõrje

Koktsidioose ära hoida saab mitut moodi, kuid selge on see, et ühte ja ainust kindlat meetodit ei ole. Meeles tuleb aga pidada seda, et meil tuleb koktsiididega koos elada, sest neid ei ole võimalik täiesti ära hävitada; seda  fakti aktsepteerides on meil võimalik koktsidioos lindlas kontrolli all hoida. See tähendab ka seda, et lühiajaline ravimine ei anna pikaajalisi tulemusi. Need kogemused on pärit linnukasvatusest. Üldine pidamine, söötmine, desovahendeid ja ravimid peavad käima käsikäes.

Koktsiidide ootsüstid on lindla miljöös ja ümbruses väga vastupidavad. Nad ringlevad ka söödakultuuridega, kui neid linnusõnnikuga väetatakse. Ootsüstidega võivad olla saastunud haljassöödad, juurviljad ja isegi teraviljad, kui neile on sattunud ootsüste sisaldava mulla tolmu. Rohujahu kaudu koktsidioosi tekitajad ei levi, kuna seda valmistatakse kõrgel temperatuuril.

Et ära hoida kahju, mida koktsidioos võib tuua, tuleb :

• Vähendada nakkuse määra ootsüstidega
• Suurendada lindude vastupanuvõimet
• Kasutada koktsidioosi vastaseid ravimeid nii, et need ei takistaks lindudel immuunsuse väljakujunemist.

Koktsidioosi kulu sõltuvus nakkuse määrast on katsetega korduvalt tõestatud. Mida rohkem haigete lindude väljaheited ootsüste sisaldavad, seda raskem on haiguse kulg. Suurte ootsüstide annustega nakatanutel on kasv viletsam ja surevus suurem.

Puuris peetud lindudel on nakkuse määr mitu korda väiksem, kui allapanul kasvatatuil. Puuris langeb väljaheide läbi põhjaresti ja kõrvaldatakse, sööt ja joogivesi saastuvad vähem. Puurides pole ka tingimusi ootsüstide sporulatsiooniks. Nakkusvõimeliseks muutuvad koktsiidide ootsüstid vaid pärast seda, kui nad on niiskes soojas sõnnikus või allapanus läbi teinud 36…48- tunnise arenemise.

Seega tuleks nakkuse määra ja koktsidioosi ootsüstide sporulatsiooni vähendamiseks järgida alljärgnevat:

• Vältida joogivee allapanule sattumist
• Puhastada regulaarselt lindlat nii, et lindla ümbrus ei saastuks sõnnikuga.
• Puhastamise järgselt kuivatada lindlat
• Regulaarselt puhastada lindlaga seotud inventari.
• Kasutada nii sööda- kui joogisüsteemidena mooduseid, millised välistavad joogivee või toidu saastumist.
• Kasutada desinfektsiooniained, millised omavad koksiidide vastast mõju.

Nii koktsiidide, kui ka teiste enamlevinud parasiitidele parimaks mõjuvaks ja ühtlasi ka odavaimaks abinõuks on pindade ülekuumutamine tulega. Antud moodus on suhteliselt töömahukas,  mistõttu on see kasutatav eelkõige väikesearvuliste isendite hulgaga hobikasvandustes, kus linde peetakse eelkõige lemmikloomana.

Suuremates lindlates on otstarbekam kasutada koktsiidide vastaseid desinfektsiooniaineid.

Desinfektsiooniained hoiavad kontrolli all bakterite, seente ja viiruste paljunemise, samas hävitavad  ka kärbsevastsed, koktsiidid ja ümarusside munad.

Tõestatud antimikroobne toime on muuhulgas ka selliste bakterite suhtes nagu: E. Coli 149, Salmonella Typhimurium DT 104, Staphylococcus Aureus, Streptococcus Uberis, mükoplasmad, kampülobakterid jne.

Koktsidiooside korral on siiski alati oht, et ka kõige puhtamates loomapidamistes võib see välja lüüa. Seetõttu on koktsidioosi kontrolli all hoidmiseks vajalik rakendada lisaks hügieeni nõuete täitmisele ka kemoteraapiat.

Sulfoonamiidid toimivad peamiselt parasiidi mittesugulises arenguastmes ning neid tuleb manustada korduvalt.

Toltrasuriil on saadaval alates 1980.aastast suspensioonina.  Toltrasuriil toimib paljudesse koktsiididesse, k.a. Isospora suis ja Eimeria spp. sigadel. Toltrasuriil on väga efektiivne, sest toimib koktsiididesse nende igas rakusiseses arengujärgus, st. kogu selle perioodi jooksul, mil koktsiidid soole seinas paljunevad. Sedalaadi toime on väga efektiivne ja samas ka täiesti unikaalne, sest tegemist on ju ikkagi rakusisese parasiidiga, mida on väga raske hävitada. Koktsidiooside tõrjeks sobib kõige paremini profülaktika, sest kui ravida kliinilist haigestumist, tuleb arvestada sellega, et juba tekkinud kõhulahtisuse korral on soolestik niivõrd kahjustunud, et ravimid ei pruugi enam toimida.

Allikad:

• Magnum Veterinaaria, 13.08.2004a.
• The chicken vet
• Linnukasvatus, prof. E. E. Penionžkevitš
• Lindude tervishoid O.Leesment