Põldvutt

Põldvutt on kõige väiksem kanaline. Ta on kuldnoka suurune ja kaalub 73…134 g. Seljal ja külgedel kollase, pruuni ning mustaga kribuline muster. Kõhualune sulestik heledam ja ilma kattemustrita. Pea tumedam ja pealaelt jookseb kuklasse helekollane triip. Kukkedel on must nokaalune ja musta-valgetriibuline kurk. Kanadel ja noorlindudel on muster väiksemate täppidega ja üle põse jooksevad kaks musta triipu. Kui maapinnal tundub põldvutt suhteliselt ümar olevat, siis lendu tõustes on tiivad ettearvamatult pikad.

 

Looduses on põldvutt laialt levinud Skandinaavia poolsaarest, Atlandi ookeani ja Vahemere saartest kuni Loode Indiani, Põhja-Hiinani ja Jaapanini. Euroopas puudub ainult Islandil. Ainus Eestis pesitsev kanaline, kes ei jää siia talveks. Rändab ainult öösiti ja parves.

Vabaduses elutseb põldvutt eranditult maapinnal, paraja kõrgusega rohttaimedega kultuurmaastikul. Liiga madal taimestik, mis ei paku varju vaenlaste eest, talle ei sobi. Ka ei sobi liigkõrge ja -tihe taimestik, mis takistab lendutõusu. Emaslind vajab pesitsusperioodil, et vesi oleks kergesti kättesaadav. Kuivemates regioonides piirab just veepuudus põldvuti paljunemist. Põldvuti kombed on sarnased nurmkanale. Õhku tõusevad aeglaselt ja ka lend on aeglane. Kui ei ole rändega seotud õhkutõus, siis esimesel võimalusel püüab läheduses uuesti maanduda. Pelgliku linnuna väldib niidetud alasid. Erinevalt enamikest kanalistest põldvutt eriti ei sibli. Oma vudistava laulu järgi on liik ka nime saanud. Laulab enamasti hommikul ja õhtul, harva öösel. Väldib võimalusel üksi rändamist. Õhtul ennem edasilendu kogutakse parv hüüetega kokku. Häälitsustega kontakteerumist jätkatakse ka lennu kestel. Ennem koitu maandutakse parves võimalikult ühte kohta.

Isas- ja emaslinnud koonduvad 4-12 hektari suurustele ühispesitsusaladele. Varem saabunud isaslinnud meelitavad ülelendavaid liigikaaslasi oma kõlava hüüdega seal asuvatesse nn paaritumiskeskustesse. Ühispesitsusalal ega paaritumiskeskuses ei valda isaslinnud siiski omaette territooriumeid. Enamasti ületab pesitsusaladel isaslindude arvukus tunduvalt emaslindude arvukust. Kui saabuv emaslind maandub isaslinnu juurde, siis hakkab see ringikujuliselt ümber emaslinnu tantsima. Kuigi linnud saabuvad kohale juba varem, algab munemine alles juunis. Emaslind muneb ühe muna päevas 4-5 päeva järjest ja peab siis munemises 2-3 päevase pausi. Kurnas on enamasti 6-18 muna ja suurema kurna täismunemine võtab niiviisi aega üle 3 nädala. Emaslind alustab haudumist alles siis, kui kurn on täis munetud. Ta haub mune üksinda 18-20 päeva. Pojad kooruvad maksimaalselt kahe tunnise perioodi sees. See on võimalik tänu sellele, et umbes kaks päeva ennem koorumist teevad vutipojad munakoorde pisikesed augukesed ja hakkavad omavahel suheldes oma tegevust koordineerima. Läbi aukude saavad nad hingamiseks õhku. Need tibud, kelle munad ei asu tihedasti vastu teisi, ei suuda oma koorumistegevust teistega koordineerida ja võivad koorunud pesakonnast maha jääda ning hukkuda. Peale koorumist 18-20 päeva jooksul hooldab ja toidab emaslind poegi üksi. Pojad hakkavad lendama 9-11 päevastena, hea lennuoskuse saavutavad 19 päeva vanustena. Suguküpsus saavutatakse juba 6-8 nädalastena. Esimese pesakonna ebaõnnestumisel või soodsates oludes võib põldvutil meie piirkonnas olla ka teine kurn. Mida lõunapoolsem elupaik, seda pikem on pesitsusperiood. Kui Euroopas on see 3 kuud, siis Aafrikas kestab pesitsusperiood juba ligi pool aastat. Keenias paljuneb põldvutt aga aastaringselt ja võib muneda hooajal kuni 3 kurna.

Põldvutid toituvad maapinnal mitmesuguste umbrohtude seemnetest, putukatest ja teised selgrootutest. Emaslind vajab pesitsusperioodil väga proteiinirikast toitu. Talveperioodil on toidusedel ühekülgsem ja koosneb peamiselt ainult seemnetest.

Suur osa järglasi võib surma saada heina- ja viljakoristusel. Kuna põldvutid toituvad, magavad ja pesitsevad maapinnal, siis on nad saagiks kõigile maapinnal toituvatele kiskjatele. Samuti jahivad põldvuti poegi maod. Lindudest on nende vaenlasteks kullilised ja öökullid.

Põldvutt kodustati 16. sajandil Hiinas ja teda peetakse ka praegu farmilinnuna.

Farmivuttidele on looduslikud isendid paljugi pärandanud: varjevärvuse, lennuvõime, isaste paarituskihu ja valju häälitsemise, tibude vilkuse, varjerefleksi ja kiire kasvu, munade hautamiskestuse. Paarikümnekordselt on aga paranenud munatootmisvõime, kadunud on haudeinstinkt. Aastas võivad nad muneda ligemale 300 muna.

Põllumajanduslindudena on kasvatatavatel vuttidel on teiste linnuliikidega konkureerimisel terve rida eeliseid: hea kohanemisvõime, varajane suguküpsus ja seega kiire põlvkonnavahetus, suur sigivus, hea vastupanuvõime haigustele.

Kaasajal tuntakse ainult ühte vutitõugu (eesti vutt), kuid mitmeid vutiteisendeid, kes enamikus pärinevad metsikust jaapani vutist.

  • jaapani ookerpruuni sulestikuga põldvutt
  • vaarao lihatüüpi põldvutt
  • inglise musta ja valge sulestikuga põldvutt
  • marmorvärviline põldvutt endises NSVL-s.

 

Allikad:

Comments are closed.