Kannibalism

Kannibalismi definitsiooni järgi mõistetakse antud väljendi all liigikaaslase söömist. Linnukasvatuses nimetatakse kannibalismiks niisugust haiguslikku nähtu, kus linnud üksteist puruks või siis surnuks nokivad ning seejärel kohati ka liigikaaslasi söövad.

Kannibalism kui käitumisvormis iseenesest ei ole midagi uudset, selliseid kõrvalekaldeid võib täheldada nii metsiku looduse esindajate seas, kui ka kodustatud loomade ja lindude hulgas. Ei saa üheselt väita, et kannibalism on käitumisvorm, mis on omane ainult looma-ja linnukasvatuse tööstuslikele kasvatusmeetoditele. Vabas looduses elavate metsikute isendite puhul võime me paljuski ainult oletada, miks sellised nähtused aset leiavad. Ka tehislikus linnukasvatuses puudub üks ja kindel kannibalismi põhjustav tegur.

Kannibalismi võib esineda enamusel kodulindudest:

  • Kanad
  • Pardid
  • Kalkunid
  • Vutid
  • Faasanid

Kannibalismi võib esineda igat liiki eluasemete süsteemis:

  • Puurides pidamisel
  • Põrandal pidamisel
  • Vabapidamisel

Oluline on teada ka seda, et kannibalism on õpitav käitumine ja harjumuslik käitumine. Just seetõttu on karja tabanud kannibalismist eriti keerukas vabaneda. Võib ju kannibalismi teket soodustavad ja põhjustavad tegurid kõrvaldada, kuid harjumus jääb. Lindudel on kalduvus imiteerida üksteist ja kui üks karja liikmetest alustab agressiivset nokkimist, siis teised järgivad seda eeskuju.

Kannibalismi põhjusteks linnukasvatuses arvatakse olevat lindudele tugevat stressi tekitavad pärilikud, keskkonna-ja söötmistegurid.

Tavaliselt kutsuvad kannibalismi esile korraga mitmed lindude pidamis-ja söötmisvajadustele mittevastavad asjaolud.

Haigust täheldatakse kõige sagedamini noorlindudel. Tibudel algab see tavaliselt juba kunstemaperioodil varvaste nokkimisega, sellele järgneb tiivanukkide ja saba ümbruse nokkimine. Munevad kanad nokivad üksteist harilikult kloaagi ümbrusest, millega võib kaasneda pärasoole väljakiskumine ja kana lõppemine.

Kannibalismi teket põhjustavad või soodustavad tegurid:

Veritsevad haavad

Äratavad teiste kanade tähelepanu ja vigastatud kanad saavad üleüldise kallaletungi osaliseks. Mitteõigeaegse vahelesegamise korral muutub üksteise nokkimine kanadel harjumuseks, mida on raske kõrvaldada. Munatõugu kanad on kannibalismi suhtes vastuvõtlikumad kui liha-munatõugu kanad.

Sööda koostise vead

Vitamiinide, mineraalide, proteiini vähesus või nende ebaõige suhe söödaratsioonis.

Kanade söötmisvead kannibalismi tekitajatena ei ole tänapäeval enam suurtootmises probleemiks, küll on seda aga jätkuvalt ekstensiivses kasvatuses ja hobilindlates.

NB! Meeles tasub pidada, et ainukeseks sööda koostise veaks ei ole piisava proteiini puudumine, samaväärseks veaks on ka liigne proteiin, vähene mineraalide ja vitamiinide hulk ja nende ebaõige omavaheline suhe.

Kes ise lindude söödad valmistavad, siis tasuks üle vaadata keedusoola sisaldus. Vanemad õpikud pakuvad kannibalismi tekke põhjuseks ka soolapuudust söödas. Kui söötadest ükski soola ei sisalda on soovituslik lisada ühe kg sööda kohta 3g soola.

Praktika näitab, et söötmisvead ei ole kannibalismi ainsateks põhjusteks, sest voom võib esineda ka korralike söötmistingimuste puhul väliselt tervetel kanadel.

Kanade liiga suur pidamistihedus

Paigutustihedus allapanul pidamisel võib küll üldplaanis vastata normidele, kuid lindlas on kohti, kus linnud ei taha viibida: allapanu on niiske, rohkem tõmbetuult, jahedus jne. Selliste tegurite tõttu võib reaalselt olla osa põrandapinnast kasutamata, ülejäänul on aga asustustihedus normaalsest tunduvalt suurem põhjustades lindudel kannibalismi esile kutsuvat stressi.

Tegevuse puudumine

Väiketaludes eelkõige talvistes oludes tekkiv probleem. Ruumid on kitsad, liikumist on vähe, madalatel temperatuuridel puudub võimalus uitväljadele liikumiseks.

Soovitatakse anda hekseldatud haljassöötasid või riputada ruumi juurikaid ja söödakapsaid, ka kõrvits sobib selleks ülihästi.

Liigne valgustus

Valguse intensiivsus üle 25-30 luksi kutsub munakanadel esile kannibalismi.

Põrandakanalas valesti paigutatud söödanõud

Pingeteguriks võivad põrandakanalas osutuda ka valesti paigutatud söödanõud. Suuremate pindade ja suurema hulga lindude korral  kujunevad ka suures karjas lindudel välja nö „oma territoorium“. Ei ole nii, et 500 cm2 suurusel alal liigub üks kana kogu selle pinna ulatuses. Kujunevad välja omad territooriumid ja sellel elutsevad isendid. Ühe pinna linnud tunnevad üksteist. Kui aga söödanõude paigutust muudetakse, siis muutub ka lindude paiknemine ja varem oma kindlal territooriumil liikunud ja karja liikmetega suhelnud linnud, satuvad „võõrale“ territooriumile ja sealsete asukate löögi alla. Sööda ja jooginõud peaks paigaldama statsionaarselt, nii et ükski kana ei peaks oma territooriumilt lahkuma.

Päevarežiimi rikkumine

Optimeerida tuleb valguspäeva pikkust. Lindudele peab jääma ka pimendatud aeg puhkamiseks. Normaalseks valguspäeva pikkuseks sõltuvalt linnuliigist on 14-16 tundi.

Ühelt söödalt teisele järsk üleminek

Kui söödad on väga erinevad ja üleminek väga järsk võib halvemal juhul söödavõtt isegi täiesti katkeda mõneks päevaks. Harjumine uue söödaga võtab aega ja söödata olek tekitab stressi.

Sööda ja jooginõude vähesus ning korrapäratu söötmine

Sõltuvalt sööda etteandmisest tsüklist ning söötjate ja jooginõude tüübist peab lindudele tagama piisava söödafrondi. Kui söödafronti ei jagu, siis ei pääse kõik karjaliikmed vabalt söödajuurde. Karjasiseses hierarhias kõrgemal positsioonil olevad isendid tõrjuvad nõrgemaid eemale. Veel ilmekamalt väljendub see ekstensiivses kasvatuses, kus tihti peetakse erineva vanuserühma linde ühel ja samal pinnal. Siin piiravad karja vanemad isendid nooremate juurdepääsu söödale. Kõik eelnev vähendab nii lindude heaolu ja läbi selle ka vastupidavust haigustele ning tekitab stressi, üht kõige sagedasemat kannibalismi põhjustajat.

Liigne kuumus ja kuivus

Tibula temperatuur ei tohi olla liiga kõrge ega õhk liiga kuiv. Tibudele tuleb võimaldada liikumist nii ruumides kui ka väljas. Liigne kuivus ja kuumus kuivatavad linnu nahka liigselt ja kutsuvad liigikaaslasi kuiva nahka nokkima.

Nakkushaigused ja erinevad sise- ja välisparasiidid

Ilmekaks näiteks võib lugeda kanalesta, mis toitub lindude verest öösiti, häirib lindude und ja tekitab tugevat stressi.

Mükotoksiinide esinemine söödas

Esinemisel söödas pikema aja vältel tekib lindudel toitainete puudust, kuna halvendab toitainete imendumist.

Erinevad kannibalismi alased uurimused kinnitavad, et varasem kogemus (tibu või noorlinnu eas) võib osutuda soodusteguriks või määravaks, hilisemate kannibalismipuhangute tekkes.

Tavaliselt saab kannibalism alguse sulgede nokkimisest ja hoolikas silm peaks selle ära märkama. Sulgede nokkimine on esimene märk, et miskit on korrast ära, piisab sellest, kui mõne sule tõmbamise tagajärjeks on veretilgakene ja tagajärg on käes. Tavaliselt suvisel ajal ja välitingimustes pidamisel kannibalismi probleemi pole, sest puudub enamus kannibalismi soodustavaid tegureid. Oluline on koheselt reageerida ja mitte lasta jäljendamisel ja harjumisel tekkida.

Karjast tuleb viivitamatult eemaldada kõik vigastatud linnud, aga üle tuleks vaadata ka kogu karja hierarhia ja eemaldada ka karjas madalamal või siis nö „alla lastud“ positsioonil olevad linnud, kes on potentsiaalseteks kannibalismi ohvriteks.

Samuti tuleks selgitada välja põhilised nokkijad, kasutada nende rahustamiseks spetsiaalseid silmaklappe või siis kaaluda nokkijate utiliseerimist või supikööki saatmist.

Tuleks kaaluda punase valguse kasutamise vajadust. Punane valgus ei lase haavadel ja verepiiskadel esile tulla ja ühtlustab linnu vigastatud nahka visuaalselt.

Mõnedes välisriikides kasutatakse senini kannibalismi vältimiseks täiskasvanud kanadel ülanoka otsa ära lõikamist kuni 1/3 ulatuses, tibudel aga ainult sarvestunud nokaots ära lõikamist. Mida aeg edasi seda rohkemates riikides on antud tegevus keelustatud, kui mitte humaanne ja lindude heaolu kahjustav.

Ja mis peamine, tuleb leida ja likvideerida põhjustajad ja loota, et harjumust pole tekkida jõudnud või pole see jõudnud haarata suuremat osa karjast.

Allikad:

  • https://forzoo.ru/et/methods-for-solving-the-problem-what-to-do-if-the-chickens-peck-each-other-to-the-blood-tips-photos-and-videos.html
  • Linnukasvataja käsiraamat, A. Kruus, Tallinn 1964
  • Lindude tervishoid ja haigused, Tartu 2006

Comments are closed.