Leghorn

Leghorni kanatõugu tuntakse juba üle 100 aasta. Praeguseks on leghorni kanad kõige levinum munakanatõug kogu maailmas. Tavaliselt arvatakse, et oma nimetuse said leghorni kanad Itaalia sadamalinnalt Livorno, mille kaudu juba 19. sajandi keskel veeti kohalikke valgeid itaalia kanu Ameerikasse. Livorno nime hääldati inglise keeles „leghorn“ ja nimetus kandus üle ka välja veetud kanadele.

On avaldatud ka arvamust, et tõu nimetus pärineb inglise keelsetest sõnadest „leg“ (jalg) „horn“ (sarvollus). Mõeldud on siin nende kanade kollaseid sarvevärvusele sarnanevaid jalgu ja nokka. 1837.a USA-sse viidud valgeid kanu ristati seal minorkade, hispaania võitlus- ja dekoratiivkanadega. 1870 aastal toodi leghorne USA-st Inglismaale, kus neile lisati dorkingite verd. Mitmete ristamiste tulemustena suurenes tunduvalt leghorni kanade muna toodang, kehamass ja munade keskmine mass. Saadi musta, kollase ja põldpüüvärvilise sulestikuga leghornid, kuid laiema leviku osaliseks said vaid põldpüüvärvusega ja valge sulestikuga populatsioonid. Pruune leghorne on aretatud laialdaselt Taanis, selle teisendi eeliseks on asjaolu, et pruuni värvuse tõttu, ei torka kanad metsakohtades röövlindudele ja loomadele silma, samuti ei määrdu nad nii kergesti kui valged leghornid. Ent pruunide leghornide munevus on väiksem.

Inglismaalt levisid leghornid kõigisse Euroopa maadesse. Saksamaale toodi leghorne 1872 aastal Inglismaalt, kuid hakati eri suunas aretama. Nende leghornid on võrreldes inglise leghornidega pikema ja püstisema kere  ning väiksema harja ja lokutitega. Taanis ja Hollandis on aretatud inglisetüübilisi leghorne.

Et igal maal aretati tõugu eri suundades, siis tuntakse praegu väga palju leghornide teisendeid. Leghorne on väga erineva sulestiku värvusega: valgeid, põldpüüvärvulisi, halliviirulisi, kollaseid, siniseid, isabel värvi, musti, exhequer, hõbedaid jne.

Valgeid leghorne iseloomustavad järgmised tõutunnused: sulestik on tihe, sile, puhta valge värvusega, ea on keskmise suurusega, kõrvalapid valged (mitte muneval kanal kollakasvalged), silmad pruunikaspunased ja ümmargused, hari hästi arenenud, kael on suhteliselt pikk, püstine, selg on võrdlemisi pikk ja lai ning aheneb vaid õlgade kohal, tiivad on laiad ja tugevasti kere vastu surutud, saba on lai 40 kraadise nurga all tahapoole hoiduv, nokk ja jalad kollased. Tibud kooruvad hästi, nad on elujõulised ning arenevad kiiresti. Kukktibusid on võimalik välitunnuste põhjal kanatibudest eraldada 1 kuu vanuselt.

Kanad hakkavad munema 4,5…5,5 kuuselt. Korralike pidamise- ja söötmistingimuste puhul munevad nad kuni järgmise aasta sulgimiseni. Tippmunatoodang on 365 muna aastas (eluea jooksul 2036 muna). Keskmine aastatoodang ulatub 200…300 munani. Muna mass on esimesel munemisperioodil 45…65g, teisel munemisperioodil 55…65g, munakoor on valge. Haudeinstinkt ilmneb vaid vähestel lindudel. Täiskasvanud kuked kaaluvad keskmiselt 2,7kg, kanad 1,8-2kg.

Allikad:

    • Linnukasvataja käsiraamat, A. Kruus 1964
    • Linnukasvatus I, H.Tikk, V.Tikk, M. Piirsalu ja J. Hämmal 2007

Comments are closed.