Kaltsiummineraalsöödad
Kaltsiummineraalsöötadest on tuntuim söödakriit. Värvuselt on söödakriit valge, hallika või kollaka varjundiga, teda saadakse mitmesuguste lubja settekivimite jahvatamisel peeneks pulbriks. Söödakriit peaks sisaldama põhiainet, kaltsiumkarbonaati (CaCO3) 85%. Puhast kaltsiumi sisaldab söödakriit 320…360 g/kg, fosforit 14…18 g/kg. Söödakriiti kasutatakse loomade kaltsiumivaeguse kõrvaldamiseks ning kaltsiumi ja fosfori suhte reguleerimiseks ratsioonis. Söödakriit on nõrga leelisese toimega. Happelises keskkonnas laguneb ta kergesti CO2-ks ja CaO-ks, mis ühinedes hapetega neutraliseerib neid. Seda söödakriidi omadust arvestades, soovitatakse teda loomadele anda happerikaste söötade (silo, juurviljapealsed) puhul. Söödakriiti tuleb loomadele anda kaltsiumi normidest lähtudes. Kaltsiumi üleküllus ratsioonis halvendab seedimist, takistab fosfori omastamist ja suurendab D-vitamiini tarvet.
Teiseks kaltsiummineraalsöödaks on pae- ehk lubjakivijahu. Seda saadakse lubjakivi jahvatamisel. Paekivi, samuti nagu söödakriidi põhiaineks on kaltsiumkarbonaat, kuid selle sisaldus kõigub algmaterjalist olenevalt 50 ja 90% vahel. Kaltsiumi võib paejahus olla 300…360 g/kg. Mainimisväärselt on paejahus veel magneesiumi, räni, fosforit, rauda, väävlit, joodi ja teisi elemente. Söödaks kasutatav paejahu ei tohi sisaldada arseeni ega fluori ning see peab olema hästi peen.
Kaltsiumkloriid (CaCl2+6H2O) on vees lahustuv kaltsiummineraalsööt. Seda saab lisada joogivee hulka. Kaltsiumi sisaldab ta aga vähem kui (212 g/kg) söödakriit. Mineraalsöödana on kasutusel ka dolomiidijahu, mis sisaldab peale kaltsiumi veel magneesiumi.
Munakoored ja teokarbid on põhiliselt kanade kaltsiummineraalsöödad, mis sisaldavad kaltsiumi 300…370 g/kg, vähesel hulgal ka fosforit, magneesiumi, rauda ja väävlit. Enne tarvitamist tuleks teokarbid ja munakoored peenestada sõmerikuks. Söödasegu hulka segamiseks jahvatatakse nad aga peeneks jahuks.