Tuula võitlushani

Tuula võitlushani on vana vene hanetõug. Oletatavalt aretatud 17. sajandil Tuula regioonis, kus rikkad kaupmehed lõbustasid end veelindude võitlustega. Nende tellimusel siis tollased aretajad valisid linde nende võitlusomaduste põhjal ning selle tulemuseks sai üpris originaalse väljanägemisega lind. Esmakordselt on see tõug mainitud 1885. aastal ilmunud Ivan Abozini väljaandes kodulindude kohta. Oletatakse, et Tuula hane aretuses on kasutatud nii Euroopa hallhane tüüpe kui ka ida poolt pärit hiina hanesid. Tuula hane ennast on kasutatud Steinbachi võitlushane aretuseks.

Hanevõitlus oli vägagi populaarne spordiala ja loomulikult suhtusid sellega tegelevad aretajad nii alasse kui aretusse kirglikult ja suure pühedumusega, tagades seeläbi erakordse verepuhtuse ja silmapaistvalt eristuvad tõutunnused. Hanevõitluse peamiseks levialaks oli peamiselt Vene keskosa ja ka põhjapoolsemad alad, eriti Okaa ja temasse suubuvate jõgede äärsetel aladel. Hanevõitluste pidamise poolest kuulsaimad ning loomulikult omavahel võistlevad linnad olid Moskva, Orjol, Tuula, Tambov, Nižni-Novgorod ja Rjazan. Pole teada, miks seda tõugu nimetatakse just Tuula haneks,  kuid tõenäoline on, et mingil ajaperioodil oli see tõug Tuula piirkonnas kõige levinum ja seal elasid ka tuntuimad ja rikkaimad hanevõitluse harrastajad ning aretajad. Praegusel ajal on peamised Tuula hane aretus- ja kasvatuspiirkonnad Tuula, Brjanski ja Kaluuga oblastid ja nende ümbrus, kuid liik pole eriti arvukas.

Kirjeldus

Tuula hani meenutab paljuski metsikut hane, ta on elavaloomuline ja väga vastupidav. Aretusel peeti vajalikeks iseloomuomadusteks emotsionaalsust, agressiivsust ja vastupidavust.

Tuula hani on keskmiselt rasket tüüpi, mitte väga suur. Keskmine isane kaalub 5-6,6 kg ja emaslind 4,5-5,5 kg. Esineb ka suuremaid, kuni 8 kg kaaluvaid isendeid.

Sulestikku esineb kolme tüüpi:

Hall (Tuula tüüp): värvus nagu looduslikul hallhanel, rikkalik, musta või sinaka läikega, suled kitsa valge ääristusega. Saba hall, valge ääristusega. Kõht valge. Noorlind on kerge pruunika varjundiga ja heledam kui täiskasvanud lind.

Savikarva (Kaluuga tüüp): pea, kael ja rind helepruunid, kõht ja alaosa valged. Õlad, selg, tiivad pruunika varjundiga, võivad olla heledamad või tumedamad, ilma täppide ja laikudeta. Iga sulg kitsa heleda ääristusega. Saba ülaosa värviline.

Valgel tüübil võib esineda kollakaid laike.

Tugevad puudused: vöö/rant kaelal, lai ääristus sulgedel, белизна в маховых.

Pea lühike, peaaegu ümmargune, laup lai.

Kael lühike ja tugev, kerge kumerusega. Silmad mustad või sinihallid, suhteliselt suured, lauääred mattkollased.

Kere ja selg lai, tugev, täidlane – nagu teistelgi vene võitlushanedel. Ilma voltideta kõhul (vrd. tuluus, emden). Rind lai ja sügav, ümara kujuga. Lihaskond väga hästi arenenud.

Jalad tugevad, laia asetusega, roosakat või kollakasoranži tooni.

Tiivad hästi arenenud, võimsad, keha ligi hoidvad ega ristu seljal.

Nokk väga iseloomulik: massiivne, lühike, jäme, tugev, värvuselt pleekinudkollane, pärgamendivärvi.

Eristatakse kolme tüüpi:

  • Ложеносый – noka ülajoon on kergelt sissepoole nõgus
  • Прямоносый – noka ülajoon on sirge laubalt nokaotsani
  • Крутоносый – noka ülajoon on väljapoole kumer, pea ja nokk moodustavad ühtlase, kumera joone. Seda tüüpi nokk on ka veidi lühem.

Lubamatud puudused: oranžikaspunane noka värvus, punane silmalaugude värvus, punane silmade värvus, kühmus selg, tiiva konstruktsiooni kõrvalekalded, tugevalt väljaarenenud nahavolt noka all, väljaarenenud kahekordne rasvavolt kõhul.

Lubatud puudused: väike nahavolt noka all, ühekordne rasvavolt kõhul.

Pidamine

Tuula hani on vähenõudlik nii toidu kui elutingimuste osas, ta talub hästi nii kuuma kui ka väga madalat temperatuuri. Kõige paremini sobivad talle rohumaad, hea oleks varjualuse võimalus, sest hoolimata tugevast tervisest ta tuult ei armasta. Soovitatakse külvata nende jaoks põld odra, nisu, lutserni ja ristikuga, kus nad vabalt jalutada ja toituda saaksid. Nad on väga tugeva immuunsüsteemiga ja haigestuvad harva. Pisut peaks jälgima tema toitumist, kuna Tuula hanel on kalduvus rasvuda, see aga ei mõju võitlusomadustele hästi. Hanedel peaks olema juurdepääs veekogule või tiigile, ujuda neile meeldib ja tibudki võib vette lasta juba kolmenädalaselt, kuigi ujuda osakavad nad juba sündimisest saadik.

Optimaalseks mikrokliimaks peetakse +18C ja 60% õhuniiskust, valguspäeva pikkus 9-10 tundi. Talvisel ajal langetatakse lindla temperatuuri +10C, ruum peab olema hästi õhutatud ning väjas jalutamas võivad Tuula haned käia ka pakasega.

Suvisel hooajal toituvad haned välitingimustel rohumaadel hästi, õhtuti tuleks neile anda juurde mineraalainetega teraviljasegusid. Täiskasvanud isend peaks saama lisaks vähemalt 80g nisu, hirssi või otra, kondijahu lisatakse 20g, soola 3g.

Talvisel hooajal toidetakse teraviljajahuga, täiskasvanud isenditele 150g, noorlindudele 100 g, lisaks köögiviljasegu porgandist, peedist ja keedetud kartulist – täiskasvanutele 500g, noortele 200g. Teraviljasegu antakse noortele rohkem kui vanalindudele, vastavalt 100g ja 80 g, kondijahu 3g ja soola 1,5g linnu kohta. Mineraalkompleksi hanedele 30g per lind. Ja мел (kriit? Kaltsium?) 5g noorlindudele, 10g täiskasvanutele. Hammustamiste vältimiseks suurendatakse talvisel ajal mineraalsete lisandite osakaalu, soovitatakse kasutada kombineeritud söötasid ja lisaks anda näiteks kalajahu. Nisu on soovitatav asendada odra ja maisiga, sest nisu süües lähevad haned liialt rasva. Rukist ei tohiks neile üldse anda, see rikub seedimise, tekitab liialt gaase.

Talveks oleks hea varuda silo, mida võiks anda 800g linnu kohta. Selline sööt on hea vitamiiniallikas ja võitluslinnule on sellist sööta väga vaja, eriti talvel. tibudele ja noorlindudele võib pakkuda segu kohupiimast ja hakitud keedumunast.

Toit peaks olema sööturites, sest allapanu pealt linnud sööma ei hakka. Sel juhul toit lihtsalt tallatakse allapanusse. Allapanu tuleks vahetada kord nädalas, kohta, kus linnud magavad, tuleks pidevalt natuke heina panna. Põrand peab olema puhas ja kuiv, sest kuigi Tuula haned armastavad vett, et sobi neile märg põrand.
Kui järgida kõiki neid pidamise reegleid, püsivad Tuula tõugu haned terved ja tugevad.

Muud omadused

Tuula hane liha peetakse ülimalt maitsvaks, nimetatakse koguni, et Tuula hane liha kõrval pole teiste haneliikide liha midagi väärt. Liha on tihke ja tugev, kuid peenekiuline ning hea toitmise korral ladestub rasv lihaste vahele ühtlaselt, mitte teatud kohtadesse nagu hanedel tavapäraselt. Tuula võitlushani on aeglase kasvuga ning täiskasvu saavutab alles teisel eluaastal, mistõttu tema lihahanena kasvatamine pole eriti otstarbekas. Samuti on soovitatud alla kaheaastast hane suurde karja ebaküpsuse tõttu veel mitte lisada, ka pole ta selles vanuses veel valmis võitlusteks endast vanemate hanedega.

Täiskasvanuks saab aeglaselt, kuid “kestab kaua” – on märgitud ka 15-aastaseid isendeid, kes on täiesti kõlbulikud tõuaretuseks.

Muneb aastas 10-25 muna. Muna on valget värvi ja kaalub 150-180 grammi. Emaslind on hea hauduja, enamasti haudub ise, on hea ema ja järglaste eest hoolitseja. Isaslinnud on pesitsusajal äärmiselt agressiivsed ja nendega peab olema väga ettevaatlik. Järglased kooruvad tavaliselt kevadel. Tibud on tugevad ja pole vastuvõtlikud haigustele, nende koorumis- ja ellujäämisprotsent on peaaegu 100. Kolmenädalaselt on nad juba iseseisvunud, 9-nädalane hanetibu kaalub 3,9 kg. Hanetibusid koos emadega hoitakse siseruumides, välja võib nad lubada kui õhutemperatuur pole madalam kui +25C.

Hanede perekonna moodustavad 1 isane ja 2-3 emast. Soovitatakse pidada iga perekond eraldi, kuna isahaned kipuvad omavahel konkureerima ja kaklema. Ka teiste kodulindudega nad oma agressiivsema loomu tõttu eriti hästi ei klapi.

Võitlus
Parimas võitluseas olevaks loetakse 4-6-aastast isaslindu.
Võitluseks valitakse tugevad, hea tervisega ja agressiivsema loomuga linnud. Võitlusväljale saadetakse isaslind koos tema lemmikute emaslindudega, kes siis võitluse ajal aktiivselt kaasa elavad, häälitsedes ja justkui ergutades oma väljavalitut. Samuti peab võitleva hane nägemisväljas olema tema peremees, kelle kohalolu on võitlusvaimu ülalhoidmiseks äärmiselt tähtis, kuna haned on väga kiinduvad nii oma peremehesse kui kaaslastesse.

Vastupidiselt näiteks kukevõtlustele, mis võivad olla vägagi jõhkrad ja verised, on hanevõitlused palju leebem vaatemäng ning sarnaneb oma olemuselt rohkem sumomaadlusele, kus vastane tuleb võitlusalalt välja tõrjuda.

Haned sirutavad kaelad välja ning püüavad nokaga haarata vastase tiivast, õla piirkonnast. Heaks  võitlejaks peetav hani oma vastast enamasti haardest ei vabasta. Lindu, kes tiiva nokast lahti laseb, et püüda haaramiseks paremat kohta leida või paremat haaret saavutada, peetakse halvaks võitluslinnuks. Samuti peetakse ebasobivaks võitlejaks lindu, kes püüab vastast haarata jalgadest või peast. Hammustav/näpistav võitluslind diskvalifitseeritakse. Samal ajal antakse haardest vaba tiivaga vastase pihta tugevaid lööke, sihtides piirkonda kaela ja keha vahel. Mõnikord on löögid nii tugevad, et linnul läheb taastumiseks pikalt aega. Tiivalöögid pole siiski surmavad, küll aga noka ja jalgade (küünistega) ründamine, ning see on seepärast keelatud.
Lahing lõppeb enamasti kaotaja põgenemisega. Võitlejate väärtust hinnatakse ka võitluse viisi ja lahingu kestvuse järgi.

Traditsioonilised on kihlveod ja panuste tegemine võitlevatele hanedele. Ka keiserlik perekond pidas hanevõitlust prestiižsseks meelelahutuseks nind Tuula võitlushanesid on esitletud  Mitmekordseid võitjaid hanesid sõidutati tihti mööda maad ringi koos tema emahanedega ning vastava, küllalt kõrge hinna eest oli võimalik soetada endale tšempioni järglasi.

Hanevõitluse reeglid

  • Võitlusele on lubatud kaheaastased ja vanemad haned.
  • Kuni viienda eluaastani võideldakse ainult eakaaslaste vahel, pärast viieaastast vanust võib lahingusse lubada erinevas vanuses hanesid, kuid mitte nooremaid kui viis aastat.
  • Heaks peetakse hane, kes suudab võidelda 30 minutit või kauem, andes vastasele lööke tiibadega ning haarates vastast nokaga tiivast või seljast.
  • Kolm korda vastasel nokaga peast kinni haaranud hani eemaldatakse võitlusest.
  • Vastast nokaga jalast haaranud hani eemaldatakse võitlusest.
  • Kui hani haarab vastast päranipust, lahutatakse võitlejad ja nad asuvad uuesti võitlusse. Nii võib toimida kolm korda. Pärast kolmandat korda eemaldatakse vastast päranipust haaranud hani võitlusest.
  • Kaotajaks loetakse võitlusväljalt põgenenud hani.

Vene standard

Päritolu: Vana vene tõug, mida mitu sajandit kasutati hanevõitluste läbiviimiseks.

Tõuaretuse eesmärk: vastupidava koduse tõu säilitamine, originaalse väljanägemise, võitlusomaduste parandamine ja muude hanetõugude majandustulemuste parandamine. Munatoodang on keskmiselt 15 muna aastas. Muna kaal 150 g. Munakoore värvus valge. 60 päeva vanuselt on noorlinnu eluskaal 4 kg. Emahani haudub hästi ja kaitseb järglasi.

Üldmulje: keskmist kasvu, laia ja tugeva korpusega hani, suhteliselt lühikese noka ja võimsate ümarate lestadega liikuv ja vastupidav.

Eluskaal: isaslind 6-8 kg, emaslind 5-7 kg.

Rõnga suurus: mõlemale soole 27.

Tõu tunnused:

Keha: ümar, lai, tugev, peaaegu horisontaalselt asetsev.

Selg: lai, lame, sirge.

Saba: hästi arenenud, horisontaalselt asetsev, järgib seljajoont, kiilukujuline.

Rind: lai, täis (sügav), ümar.

Kõht: hästi arenenud, ümmargune, täiskasvanud linnul on lubatud väiksem ühekordne kõhuvolt.

Tiivad: suured, tugevalt väljaarenenud õlavöötme lihastega, tiibade otsad ei ristu.

Pea: lühike, laia laubaga, järsu kukla ja tugevalt väljaarenenud põselihastega. Täiskasvanud linnul võib mõnikord olla  kolju eesosal väikesi väljaulatuvaid “sarvekesi”, mis suurenevad koos linnu vanusega, mistõttu pea näib kaheosaline. (?)

Silmad: suured, ümmargused, tumedat värvi. Silmalaud hästi arenenud, pärgamendivärvi või tuhmkollased..

Nokk: keskmise pikkusega, sirge, kiilukujuline, tugev, moodustab peasulgede juurest selge piiri, ninasõõrmed suured ja kumerad. Noka värv tuhmkollane või pärgamendikollane. Noka ots elevandiluu värvi.

Kael: küllaltki lühike, tugev, kergelt painutatud ülaosaga.

Sääred: tugevad, lihaselised.

Jooksmed: mõõduka pikkusega, laialt asetsevad.

Lestad/labad: ümarad, suured, küüned musta värvi. Lestade ja jooksmete värvus oranžikaskollane, vähem või rohkem tumeda kattega.

Sulestik: tihedalt liibuv.

Sulestiku värv:

Savi: pea, kael ja rind helepruuni värvi. Kõht ja saba-alune valged. Õlad, selg, tiivad, sääred pruunikat tooni, võivad olla nii heledamat kui tumedamat tooni ilma täppide, laikudeta. Iga sulg on heleda äärisega. saba ülemine osa on värviline.

Hall: sulestiku värvus sarnaneb hallhane omale, rikkalik, võimalik must või helesinine varjund. Suled kitsa valge äärisega. Saba hall, valge äärisega. Kõht ja saba-alune valged. Noorlind on heledam ja pruunika varjundiga.

Lubatud puudus: не большая вислопёрост

Lubamatud puudused: oranžikaspunane nokk, punased silmalaud, punase värvusega silmad, küürus seljaosa, väljaarenenud topeltvoldid kõhul, väljaarenenud nahavolt noka all, noks ümber valge sulestik, ülestõstetud saba, hägune/ebamäärane ääristus sulgedel (размытая окаймленность) белизна в маховых.

Allikad:

Teksti koostas: Heilin- Helina Hellaste

    • http://www.komovdvor.spb.ru/gusi.html Ivan Abozini kirjeldus tõu kohta.
    • https://www.fondazioneslowfood.com/en/ark-of-taste-slow-food/tula-fighting-goose/
    • https://geomedia.top/tula-gray-breed-of-geese/
    • http://www.zooenc.eu/en/tula-goose/
    • https://fermernew.by/topic/152-tulskie-boitcovye
    • https://goferma.ru/ptitsevodstvo/gusi/chem-harakterizuyutsya-tulskie-gusi.html
    • http://www.volp.msk.ru/index.html?menuitem=249&breed=308

Comments are closed.