Eelsberi part

Tõenäoliselt sai eelsberi part alguse Inglismaalt, Buckinghamshire maakonnas asuvast Aylesbury linnast. (Richard), kus 1700ndatel aastatel hakati kasvatama valgeid, sinikael-pardist aretatud linde. Valge värvus eristas neid ka teistest parditõugudest (Aylesbury Concert Band). Hoolika aretustöö tulemusena loodi parditõug „Inglise valge“, mida 19. sajandi alguses hakati hoogsalt kasvatama ja areatama  Ayelsbury’s. Ajapikku arenes sellest välja aylesbury part (Cook’s Info 2011) ning tänaseks tuntaksegi seda linna peamiselt nende kuulsate lindude tõttu (Richard).

Kuna lisaks lihale oli väga oluline kaup ka eelsberi pardi voodiriiete täidisena kasutatavad valged suled, siis nende lindude pidamine oli väga spetsiifiline – määrdumise vältimiseks hoiti linde eemal räpasest veest, eredast päikesest ning kõrge rauasisaldusega pinnasest;  enne turule viimist said linnud teha ainult ühe korraliku ujumise, mis omakorda aitas kaasa paremale sulekasvule (Cook’s Info 2011).

Lihalindudena said nad väga populaarseks 19. sajandil (Richard). Kuigi kohalikul turul ja vaesemale tarbijale oli eelsberi part vähe kättesaadav, kogus see hõrk liha enam populaarsust Londoni kõrgklassi seas. (web). 19.sajandi keskpaigal peeti teda maitsvaimaks linnulihaks kogu riigis ning tuhandeid parte saadeti rongiga Londoni lihaturule. (Aylesbury Concert Band).

Legend räägib, et lindude jõudmiseks Londonisse kasutati veel ka teist meetodit; nimelt aeti eelsberi parte Londoni turule ka jala. Umbes 65 kilomeetrine vahemaa läbiti mitme ööpäeva jooksul, ööbides teele jäävates kõrtsides. Lindude varastamise vältimiseks veetsid nad öö kõrtside kinnistes hoovides. Hommikul aeti linnud läbi külma tõrvataolise aine ja saepuru, mis moodustas lindude lestadele kaitsva kihi, et järjekordne päevapikkune rännak paremini vastu pidada. (web)

Üheks peamiseks eelsberi pardi liha konkurendiks 19. sajandi turul oli ruaani part. Munevuse ja kasvuaja erinevuse tõttu kujunes välja turg, kus eelsberi pardi müügi tippaeg oli märtsist aprillini, ning ruaani pardi liha tippaeg langes sügisesse ja jõuludele. (The Domestic Waterfowl Club)

Aastaks 1873 oli ka vastupidav pekingi part, keda oli ka odav kasvatada, jõudnud Inglismaale. Kuigi eelsberi part väideti maitsvamat palju paremini, olid nad selleks ajaks sugulusaretuse tagajärjel muutunud haigustele väga vastuvõtlikuks; sestap otsustati neid vastupidavuse tõstmiseks hakata ristama pekingi pardiga. Uue ristandi loomise ja odava pekingi pardi liha turule toomise mõjul hakkas puhtatõulise eelsberi pardi liin hääbuma. (Cook’s Info 2011)

Linnukasvatuse allakäik sai alguse 19. sajandi teisel poolel, kus muudele asjaoludele lisaks hakati rakendama hügieeninõudeid, mis tegi pardiaretuse tillukestes majapidamistes keeruliseks (The Domestic Waterfowl Club). Peale esimest maailmasõda kahanes linnukasvatus järsult mitmete tegurite koosmõjul; näiteks hakkasid inimesed otsima tasuvamat ja vähem kontimurdvat tööd linnades (Richard). Lisaks sellele tõusis ka linnusööda hind neljakordselt ning jätkas tõusu mõlema maailmasõja ajal, sundides enamikke kasvatajaid tegevust lõpetama. Esimese maailmasõja lõppedes olid alles ainult mõned suurfarmid, kes suutsid muutustega kaasa minna, kuid teise ilmasõja lõpuks olid ka neist paljud aretajad oma pillid kokku pakkinud (Aylesbury Concert Band).

1960ndateks oli Inglismaal järgi vaid üksainus eelsberi pardi aretaja Richard Waller, kelle liin pärineb aastast 1775 ning kes tegutseb linnuliha tootmise ja partide aretusega tänaseni (Richard).

Kirjeldus

     „See on paadikujuline lind /…/ kahvaturoosa nokaga. Nagu daami sõrmeküüs,“ kirjeldab eelsberi pardi välimust praegune suurim kasvataja Inglismaal, Richard Waller (Prince: 2010). Võrdluse paadiga toob eelsberi pardile tema täidlane, maaga paralleelselt hoidev kehakuju; oranžid jalad asetsevad keha keskel, mis eristab teda püstisema hoiakuga partidest. Eelsberi pardi kael on pikk ja luigelikult peenike (Aylesbury Concert Band). 1880. aastast pärit tõukirjelduse järgi asetseb nokk kõrgel ja nokaots on peaaegu ühel joonel laubaga (web).

Lisaks tavalisele puhtatõulisele eelsberi pardile aretavad linnuentusiastid ka näitus-eelsberi parte, kes pärinevad küll ehtsast eelsberi liinist, kuid kelle aretuse juures on määravaks näitusel antav punktisumma  kaela pikkuse, rinnakukiilu sügavuse, jms eest. (Richard)

Eelsberi pardi liha on hele ja õrn, kergelt ulukilihale sarnaneva magusa maitsega, mis on üldiselt mahedam kui muu pardiliha. Eelsberi pardil on kindlasti valge või roosakas nahk, mitte kollakas, nagu enamikel parditõugudel. (Cook’s Info 2011)

Kuna puhtatõuline eelsberi part on jäänud pigem harulduseks, siis enamik selle nime all pakutavatest lindudest on siiski kaubanduses laialtkasutatavad ristandid, keda on kerge ära tunda oranži nokavärvuse järgi (The Domestic Waterfowl Club).

Briti standard

Eelsberi pardi tõustandard Suurbritannias pärineb aastat 1865.

Välimiku kirjeldus:

Kere on pikk, lai ja maaga paralleelne; linnu puhkeasendis puudutab  rinnakukiil maad. Selg on sirge, kergelt saba poole kaldu. Rind täidlane ja etteulatuv.

Pea on tugeva ehitusega, silmad asetsevad peas kõrgel. Nokk on pikk, lai ja kiilukujuline. Pea ja noka pikkus kokku 15-20 cm.

Tiivad on tugevad ja hoiavad keha ligi. Tiivad asetsevad pigem kõrgel, kuid ei ulatu üle selja sadulaosa.

Saba on lühike, kergelt ülespoole.

Jalad on väga tugevad, jämedate luudega.

Sulestik on hele ja läikiv.

Värvuse kirjeldus:

Kehtib nii emas- kui isaslinnule

Silmad on sinised, nokk ihuvärvi (õrnroosa), jalad ja lestad erkoranžid, sulestik valge, satäänisarnane

Kaal:

Isaslind 4.5 – 5.4 kg

Emaslind 4.1 – 5 kg

(Allonby, Wilson 2019)

Iseloomustus kasvatuslikus mõttes

 Eelsberi parti kasvatatakse nii liha kui ka muna saamise eesmärgil; lisaks on nad head haudujad. Emapart muneb kuni 125 muna aastas. (The Domestic Waterfowl Club)

Kui eelsberi – pekingi ristand võib lihatõule omaselt demonstreerida kehva iseloomu õela käitumisega teiste partide vastu (The Domestic Waterfowl Club), siis puhtatõuline eelsberi part on valdavalt rahulik, liigub aeglaselt ja lendab haruharva (Cook’s Info 2011), kuna õhkutõusuks vajab pikka hoovõtumaad (The Domestic Waterfowl Club). Emased hakkavad parema  meelega hauduma siis, kui linde hoitakse paarikaupa (Cook’s Info 2011); kui isaslinnu võimekus seda lubab, siis ka kolmekaupa. Edukaks paarituseks peab neil olema ligipääs veele, kuna tänu oma suurele kasvule ja sügavale rinnakukiilule ei saa nad maismaal paaritumisega hakkama. Emaslinnud on head haudujad, kuid võivad osutuda kohmakateks emadeks (The Domestic Waterfowl Club). Eelsberi part hakkab munema novembri alguses, kuid munevad ainult 35-124 muna munemisperioodil. Munad on suured ja valged. (Cook’s Info 2011)

Suurima eelsberi pardi aretaja ja kasvataja Richard Waller’i farmis Inglismaal peetakse tibusid 2 esimest elunädalat sisetingimustes ning seejärel 6 nädalat vabapidamisel. Linnud tehakse lihaks enne, kui nad saavad 9 nädalasteks ning sulgima hakkaksid. Tänu hoolikalt valitud ja väljatöötatud söödale kaaluvad linnud Waller’i farmis selleks ajaks umbes 3,5 kilo. (Richard)

1840. aastal jõudis eelsberi part ka Ameerikasse, kuid üleliia populaarseks linnutõuks ei saanud ta seal kunagi. Aastal 2000 loeti Põhja-Ameerikas kokku mõned väiksed aretuskarjad, 282 linnuga kokku. Huvitav fakt on, et Ameerikas kasvatatavad eelsberi pardid munevad sinaka koorega mune. (Cook’s Info 2011)

 

Allikad:

Teksti on koostanud: Bret Baussova

    • Allonby, J. Ian H; Philippe B. Wilson (toim). 2019, 7.trükk. „British Poultry Standards“.
    • Aylesbury Concert Band. The Aylesbury Duck. https://aylesburyband.org/aylesbury-duck/. Viimati kasutatud 09.02.2020.
    • Cook’s Info. 2011; täiend. 2018. Aylesbury Duck. https://www.cooksinfo.com/aylesbury-duck. Viimati kasutatud 09.02.2020.
    • Prince, Rose. 2010. Aylesbury ducks really deliver. https://www.telegraph.co.uk/foodanddrink/7448933/Aylesbury-ducks-really-deliver.html . Viimati kasutatud 09.02.2020.
    • Poultrykeeper. 2020. Aylesbury Ducks. https://poultrykeeper.com/duck-breeds/aylesbury-ducks/#jp-carousel-3230 . Viimati kasutatud 09.02.2020.
    • Richard Waller Breeder of Authentic Aylesbury Ducks. http://aylesbury.duckfarm.co.uk/richard/waller/home. Viimati kasutatud 09.02.2020.
    • The Domestic Waterfowl Club of Great Britain. The Aylesbury Duck. http://domestic-waterfowl.co.uk/aylesbury.html. Viimati kasutatud 09.02.2020.
    • Wikimedia. https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Mary_Simmons_of_Hartwell%27s_prize-winning_Aylesbury_ducks.jpg#/media/File:Mary_Simmons_of_Hartwell’s_prize-winning_Aylesbury_ducks.jpg. Viimati kasutatud 09.02.2020
    • Web Archive. THE Domestic Waterfowl Club of Great Britain. AylesburyDucks;. https://web.archive.org/web/20081104142242/http://www.domestic-waterfowl.co.uk/ayls.htm. Viimati kasutatud 09.02.2020.

Comments are closed.