Munade nokkimine ja söömine

Miks kanad mune nokivad ja söövad? Selle probleemi võib jaotada tinglikult kaheks:

• Vajadusest tulenevalt
• Kogemusest või siis harjumusest tulenevalt

Esimesel juhul hakkavad kanad mune nokkima ja sööma, kui nende proteiinitarve ei ole rahuldatud või kui söödaratsioonis on vähe mineraalaineid (eriti kaltsiumi) ja vitamiine.

Teisel juhul on tegu juhuslikult purunenud munast alguse saanud probleemiga ja õpitud tegevusega. Lind (linnud) õpivad selgeks, et muna on söödav ja kuna kanadel on tugev omadus liigikaaslast jäljendada, siis mõningase aja möödudes on probleem laienenud kogu karjale.

Kui esimese probleemi, so vajadusest tuleneva, lahendamine on ainult probleemist arusaamise kaugusel lahendusest, siis teine probleem, so väljakujunenud harjumus, on tunduvalt tülikam ja päris tihti karjast väljaarvamist eeldav lahendus.

On äärmiselt oluline probleemi teket võimalikult varakult märgata ja õigeaegselt ja adekvaatselt reageerida, et välistada harjumusliku käitumise väljakujunemine ja selle laienemine valdavale osale karjast.

Märgid mis võivad viidata kas algavale või juba väljakujunenud munade nokkimisele ja söömisele:

• Mune jääb vähemaks ja normaalne selgitus puudub
• Pesad on muna sisudega saastunud (munad nokitakse katki ja süüakse ära pesades)
• Munema mitte minevad linnud käivad pesasid nö üle kontrollimas, halvematel juhtudel lausa oodatakse muneva kana juures
• On märgata purunenud või puruks nokitud munakoore tükkidega ringijooksjaid

Kuidas selgitada välja kes konkreetselt söövad mune ja saada aru, kui ulatuslik on probleem?

Kõige lihtsamaks mooduseks on kasutada pesamuna (kunstmuna)! Viska kunstmuna kanade sekka põrandale, kõik need kes teavad, et tegu on söödava esemega ja kellel on väljakujunenud harjumus, jooksevad kohe muna nokkima (võib muidugi kasutada ka naturaalset muna). Selline katse annab ka hea ülevaate olukorra massilisusest või selle puudumisest. Kui ikka valdav enamus linde reageerib koheselt muna nägemisele ja hakkab seda intensiivselt nokkima on tegu juba väljakujunenud ja süvenenud probleemiga karjas.

Millele pöörata tähelepanu ja kuidas vältida munade nokkimist ja söömist!

Aastaajast ja pidamistingimustest tulenev õige söödaratsioon.

Tööstuslikes suurmajandites seda probleemi ei esine, kuna aastaringselt siseruumides peetavad linnud on aastaajast ja sellega kaasnevatest keskkonnamuutustest vabad. Väiketaludes ja hobilinnukasvatajate majapidamistes on paraku keskkonnaolud otseses sõltuvuses aastaajast. Tihti peetakse linde külmlautades, kus välistemperatuuri ja sisetemperatuuri erinevused on pea olematud seetõttu tuleb ka söödaratsiooni koostamisel mainitud asjaoluga arvestada. Päikesepaistelistel ilmadel, kui temperatuur ei lange madalamale -10 kraadist on mõistlik linde lubada jalutusalale. Kontrollida nii vitamiinide, kui mineraalainete piisavat olemasolu söödas ja vajadusel lisaks anda. Päikesekiirte puudumine võib tekitada D vitamiini vaegust! Et organism suudaks aga mineraalaineid omastada on vajalik D vitamiin. D vitamiini allikana võib kasutada kalamaksaõli, mida võib lisada sööda hulka 2%, aga ka joogiveega manustatavaid sünteetilisi tooteid.

Tagada normaalne paigutustihedus.

Haigus puhkeb peamiselt talvel, kui linnud on viidud sisetingimustesse ja olud muutuvad kitsaks .Kontrollige et pesade arv oleks piisav ja sinna ei koguneks liiga palju mune, mis võivad puruneda ja luua eelduse halbade harjumuste tekkeks.

Veenduge munakoorte normaalses ja piisavas tugevuses.

Nõrga koorega munad purunevad kergemine, luues eelduse probleemi tekkeks. Söödafrondi vähesuse, tiheda asustuse ja teiste stressi intensiivistavate tegurite koosmõjul tekivad linnu organismis hormonaalsed nähud: sulestik muutub rabedaks, suureneb purunenud munade arv, sagenevad hüsteeriahood ja kanade surm väljalangenud munajuha nokkimise tagajärjel. Nõrga munakoore põhjuseks on eeltoodud stressorite tagajärjel munakoore moodustamise hormonaalse regulatsiooni häiretega kulgemine.

Mune nokkivad linnud tuleb karjast kohe isoleerida (eraldada).

Sellega väldime me probleemi laialivalgumist ja harjumuse teket kogu lindlas.

Massilise munade nokkimise ja söömise korral on soovituslik kasutusele võtta kahekordse põhjaga pesad.

See tekitab olukorra, kus munetud muna veereb alumisele põhjale ega ole kanale kättesaadav. Tavalised pesad tuleb avadele presendi või mõne muu materjali ettelöömisega pimendada, sest hämaras linnud mune ei noki. Kasutage pesamunadena kunstmune, vajadusel mitut ühes pesas. Kunstmunade puhul tasub arvestada asjaoluga, et valdavalt kasutatakse valgeid kunstmune, samas kui lindude endi munetavad munad on pruunikat või beeži värvi. Paraku suudavad kanad päris tihti just värvist tulenevalt vahet teha, milline on söödav muna ja milline mitte. Beežide omamunade puhul tihti süüakse viimased ära ja valgeid ei puuduta.

Allikad:

• • Lindude tervishoid, O. Leesment, Tallinn 1973
  • Lindude tervishoid ja haigused, Tartu 2006
  • Linnukasvataja käsiraamat, A. Kruus, Tallinn 1964